voogavate rüüvoltide pehme, õrn musikaalsus. Juba iga üksiku figuuri juures paistab silma liikumisvormide mitmekesisus: pea on kergelt pöördunud ühele poole, keha teisele poole, käed on painutatud ja jalad risti. Voldistiku voogava joonterütmi tõttu mõjuvad figuurid kehatuina, peaaegu nagu kaskaja kujud, ehkki läbi rüü helkivad pooleldi katmata vormid on kütkestavamad, kui neid keskaeg iial tundis. Figuure pinnaga siduv joonestik põimib nad nagu mingiks ornamendiks, mis laotub kitsale haarmooniliste proportsioonidega plaadipinnale. Selle seisnebki Goujoni reljeefide põhiline erinevus pinnast väljatungivate ja pehmelt ümardatud vormidega antiikreljeefidest. Ka itaalia renessansi meistrid kasutasid rütmilisi kontuure, kuid need rõhutasid kehaehituse üldist seaduspärasust, tasakaalu ja keha reljeefsust; Goujoni töödes seevastu on ülekaalus labiilsus ja rahutu voogavus. Goujoni reljeefe peab vaatlema pikemat aega
(Kryger & Wood, 2005). Joonis 2 Kaardi kujundus lähtuvalt inimsilma fookusest: a) halb kujundus, b) hea kujundus (Kryger & Wood, 2005). Kaardi joondus on kaardi kujunduse vormindamine vertikaalselt ja horisontaalselt. Kaardi kujundust tõhustavad horisontaalsed ja vertikaalsed jooned, mis jagavad elemendid proportsionaalselt kaardil (joonis 3). Horisontaalne ja vertikaalne joonestik on kujuteldav ja puudutab kaardi elemente pealt, alt ja külgedelt. Vähendades joonte arvu, väheneb ka elementide katkendlikkus ja suureneb kaardi stabiilsus. Joonis 3 Kaardi joondus: a) ebasobiv joondus, b) hästi joondatud kaart (Kryger & Wood, 2005). Joondus jagatakse sümmeetriliseks ja asümmeetriliseks. Sümmeetrilise joonduse puhul jagatakse kaart kahel teljel risti oleva joone, ülemise, alumise ja külgedel oleva joonega
• mõõtkava - kaardil mõõdetud suuruse suhe tegelikkuses olevasse suurusesse; Kaardi matemaatiline alus kirjeldab, kuidas kaart esitab reaalse ruumi suhteid. Selleks tuleb määrata: • kaardijagu ja nomenklatuur - süsteem, mis jaotab suurema kaardistatud territooriumi kindlal viisil üksikute kaardilehtede vahel ära ning annab lehtedele tähistuse; kaardinomenklatuuri eesmärgiks on hõlbustada vajalike kaardilehtede leidmist; • kaardiraam - kaarti piirav vormikohane joonestik, mille matemaatiliseks tähenduseks on kaardi koordinaatvälja piiramine; vormiliselt kasutatakse kaardiraami ka koordinaatide tähistamiseks. Topograafilised plaanid on väiksemate maa-alade kohta ortogonaalprojektsioonis koostatud suuremõõtkavalised kujutised (1:5000 ja enam), kusjuures selle maa-ala piires Maa pinna kumerusega ei arvestata. Topograafiliste plaanide koostamiseks kasutatakse maapealseid geodeetilisi mõõdistamisi ja suuremõõtkavalisi ortofotosid.
tähistuse; kaardinomenklatuuri eesmärgiks on hõlbustada vajalike kaardilehtede leidmist; 7 GEOINFOSÜSTEEMID Eksamiteemad kaardiraam - kaarti piirav vormikohane joonestik, mille matemaatiliseks tähenduseks on kaardi koordinaatvälja piiramine; vormiliselt kasutatakse kaardiraami ka koordinaatide tähistamiseks. Kartograafiline projektsioon - matemaatiline algoritmide süsteem, mille abil kantakse kumera pöördellipsoidi pinnalt geograafilised koordinaadid tasapinnale. Aluseks on seega ellipsoid, mis määrab ära kõik muu. Hetkel kasutatavad tuntumad ellipsoidid: WGS 84 - World Geodetic System 1984 - sellel tugineb GPS ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
