soodavabriku ruumides Traunsteinis sisseseatud sõjavangide laagris. Paul Burman vabaneb sealt närvihaigena 1914. aaasta detsembris, Areni vangipõlv kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, kui ta teeskleb kopsuhaigust. Ta tunnistatakse väeteenistuskõlbmatuks, vabastatakse ja saadetakse Rootsi, kust ta Tallinna tagasi pöördub. Aastatel 1916 1918 elab Narvas. Aastatel 1909-1912 on Karl Burmani arhitektuurbüroos abiliseks-joonestajaks, samal ajal töötab raamatugraafika alal. Vabadussõja puhkemisel saab temast käskudetäitja ametnik sõjaministeeriumis, kus ta komandeeriti sõjamuuseumi juurde, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks. Nende sõitude tulemusena ei sünni küll suuremaid teoseid, aga nii mõnigi ta joonistustest on haarav ehtsa sõjamiljöö- ja meeleoluga, eriti akvarell "Patarei tulistamas". Vabadussõja lõpust alates Areni niigi mitmekülgne kunstiline tegevus laieneb
Esimese õnnestunud foto tegi ta Naissaare Püha Maria kabelist. Bernhardil oli ka poistele omane huvi pürotehnika vastu. Ta tahtis teha kaluritele abivahendit sildumisotsa maale viimiseks. Katsetused püssirohuga lõppesid aga õnnetult. Plahvatuse tagajärjel jäi poiss ilma oma parema käe labast. 1. 2 Töötamine optikuna Saksamaal Mittweidas Iseseisvat elu alustas Bernhard Tallinnas 1895. aastal. Sellest ajast on teada vaid seda, et 1899. aastast oli ta joonestajaks Volta tehases. 1901. a kolis ta elama Saksamaale Mittweidasse, kus astus ka tehnikumi. Kooli kõrvalt hakkas ta läätsi lihvima. Tema optiku meisterlikkus aina kasvas, 1903. a saadab ta kirja Potsdami observatooriumile, pakkudes neile võimalust, et ta lihvib neile 500 mm peegli või läätse hea valgusjõuga. Observatooriumi direktor võtab pakkumise vastu, kuid peab Schmidti peeglit liiga raskeks, mille peale Schmidt valmistab palju kergema peegli sama aasta augustis
mis valmisid Tallinna kõrgemas algkoolis ja õhtureaalkoolis. Ja siis ei andnud puhkenud Esimene maailmasõda enam tükil ajal võimalust luule harrastamiseks: Julius pidi aitama suurel perekonnal leiba teenida. Kooli kõrval käisid kapten Oengo vanemad pojad, nende hulgas ka Julius, sadamas laadimistöödel. Koolist saadud joonestamisoskusega õnnestus neljateistkümneaastasel noorukil kikivarvule tõustes ja mehist bassihäält tehes linnavalitsusse kaartide ning plaanide joonestajaks pääseda, kuigi nõutav vanus sellel kohal oh vähemalt kaheksateist. Haridus jäigi poolikuks; pärast sõja lõppu sooritas Juhus Oro eksternina kooliõpetaja kutseeksamid, töötas paar aastat õpetajana Hiiumaal ja Tartus ning astus ühtlasi ,,Pallase" kunstikooli, kus õppis kaks aastat. Leivamured ja kopsuhaigus katkestasid aga alustatud õpingud. 1923. aastal, kahekümne kahe aastasena ning juba kolme lapse isana, asus Juhus Oro elama Tallinna, kus töötas algul õpetajana
näiteks arukus, sõprus, julgus, enesevalitsemine, õiglus on justkui siduvad tegijad inimese tegevustes läbi kogu elu. Söögitegemist saab õppida vaid süüa tehes - ilma harjutamata ei saa kellestki head kokka. Me võime õppida eetika teooriaid, ometi ei saa voorusi sellisel moel omandada, isegi siis mitte, kui pühendaksime nende õppimisele terve oma elu. Täpselt nii, nagu ei ole võimalik saada heaks joonestajaks, kui ei harjutata joonestamist, ei saada vooruslikuks, kui ei harjutata vooruste järgi elamist. Hea kokk on see, kes teeb head söögid, vooruslik ehk hea inimene tuntakse ära tema tegudest. Nii nagu olümpiamängudelgi ei anta võidupärga kõige ilusamale või kõige võimsamale, vaid neile, kes võistlevad (nende hulgast selguvad võitjad), samuti ka elus saavad õigusega saavutuste omanikuks need, kes tegutsevad hästi ja üllalt ja sellest lähtuvalt on nende elu
annaabi.ee 
