leemid. Esitatakse uurimistöö järeldused, andes vastused kõigile töö sissejuhatuses püstitatud küsimustele. Kasutatud allikad (vt 3.2 ja 3.3) Lisad (vt 2.3.2) 4 2 TÖÖ VORMISTAMINE JA VORMINDAMINE 2.1 Teksti ja lehekülje kujundus Kirja tüüp on Times New Roman. Kirja suurus on 12 punkti. - Joonistel, tabelites ja joonealustes märkustes võib olla väiksem. Reavahe on 1,5. - Tabelites, joonealustes märkustes, pikemate eraldi lõiguna esitatud tsitaatide puhul jne võib olla 1. Lõikude vahel on tühi ruum. - Väldi tühjade ridade tegemist. Selle asemel määra lõikudevaheline automaatne vahe (format > paragraph > spacing: after 10 v 12). - Punktidega/nummerdatud loetelude puhul ei ole iga punkti järel lõiguvahet. Teksti joondus: rööpjoondus mõlemad servad sirged.
Kultuurilehes Sirp ilmunud intervjuus väitis ... Teatriarvustused ilmusid saksakeelses päevalehes Revalsche Zeitung. Ajakiri Teater. Muusika. Kino kajastab ... Omaette nõuded on kirjanduse nimestiku vormistamisel: seal on KÕIKIDE väljaannete (raamat, kogumik, ajaleht jms) pealkirjad kursiivis, olenemata keelest. (NB! Artiklite pealkirjad on püstkirjas normal.) Autoriteksti sees kasutatud pikemates tsitaatides (kui need moodustavad omaette lõigu), illustreerivas materjalis ja joonealustes on soovitav kasutada reavahet 1 ja väiksemat kirja. (Joonealustes 10 pt.) 2. Nimed Kõik tekstis esinevad nimed tuleb esmamainimisel esitada täisnimena, s.t eesnimi ja perekonnanimi. Edaspidi piisab perekonnanimest. Juhul, kui on sama perekonnanimega autoreid vms, tuleb segaduse vältimiseks kasutada eesnimetähte või vajadusel eesnimi välja kirjutada (L. Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson). Näidete, tabelite jms vormistamine
Nii alustaski ta kriminaaljutustusega ,,Kurjal teel", millele järgnes otse kõrgromantika näiteks sobiv ,,Musta mantliga mees" ja siis Jaak Järvega kahe peale kirjutatud ,,Vallimäe neitsi". (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 180-182) Suure populaarsuse rahva seas võitsid noore Vilde naljajutud. Ükski Eesti kirjanik polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru. Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal), ,,Pill pingu taga, toru toa taga" (1888. aastal). Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt
annaabi.ee 
