Erinevalt teistest heitealadest on odaviske tehnika täpselt määratletud ning teistsugused visketehnikad pole lubatud. Oda tuleb hoida käepidemest ning visata pealtkäe sportlase õla või käsivarre kohalt. Keelatud on täielik selja keeramine mõõtesektori poole. Sellega hoitakse ära võimalikku oht, mille võib põhjustada sportlaste soov proovida oda visata analoogselt näiteks kettaheite tehnikale. Hoovõtusektor on teistest heitealadest erinev. Odaviskajad võivad hoogu võtta jooksurajalt mille laius on 4 meetrit ning pikkus vähemalt 30 meetrit. Jooksuraja lõpus on kõver joon millest alates viske kaugust mõõdetakse. Sarnaselt teistele heitealadele pole ka odaviskes lubatud sektorist lahkuda enne, kui heitevahend odaviske puhul oda on maandunud. Oda visatakse otse mõõtesektori suunas. Mõõtesektorit tähistavad hoovõturaja lõpust tõmmatud jooned mis on 1 hoovõturaja suhtes 29 kraadise nurga all
Tavaliselt on põhjuseks öpetaja, kes ei tohiks oodata igas kehalise kasvatuse tunnis tipp-sporti, hinnata tuleks tunnis kaasa tegemist ja iga õpilase isiklikku arengut. Kehalise kasvatuse tund ei tohi õpilasi sporti vihkama panna, vaid vastupidi, see peaks innustama igaüht leidma endale sobivaima ala, millega tegeleda. Ma väga ei imesta, et õpilased ei taha just kõige meelsamini kehalise kasvatuse tundides käia. Piiratud aeg keset teisi ainetunde - näiteks otse jooksurajalt tormad matemaatika kontrolltööd tegema või midagi muud sellist. Kõikide ühe latiga mõõtmine, kehaliselt vähemvõimekate alandamine sageli paljudele ülejõukäivad harjutused ja hingelised traumad on asjad, mis ilmselt iseloomustavad paljude koolide kehaliste klasside tunde. Kehaline kasvatus võiks olla suuresti vabatahtlik ja mitte hindeline, kahjuks ei saa programme muuta. Kui mina ise oleksin kehalise kasvatuse õpetaja, siis toetuksin põhimõttele, mida
Tallinna Ühisgümnaasiumi tüdrukute rekord on 1.61m (Maarit Vanrik) ja poiste rekord on 1,94m (Erik Uudevald) 4 Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kaugushüpet alustatakse sprindiga jooksurajalt (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppe kasti suunas, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, mille tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Lisa info paikneb Lisades.
teistsugused visketehnikad pole lubatud. Oda tuleb hoida käepidemest ning visata pealtkäe, sportlase õla või käsivarre kohalt. Keelatud on täielik selja keeramine mõõtesektori poole. Sellega hoitakse ära võimalikku oht, mille võib põhjustada sportlaste soov proovida oda visata analoogselt näiteks kettaheite tehnikale. Hoovõtusektor on teistest heitealadest erinev. Odaviskajad võivad hoogu võtta jooksurajalt, mille laius on 4 meetrit ning pikkus vähemalt 30 meetrit. Jooksuraja lõpus on kõver joon, millest alates viske kaugust mõõdetakse. Sarnaselt teistele heitealadele pole ka odaviskes lubatud sektorist lahkuda enne, kui heitevahend (odaviske puhul oda) on maandunud. Oda visatakse otse mõõtesektori suunas. Mõõtesektorit tähistavad hoovõturaja lõpust tõmmatud jooned, mis on hoovõturaja suhtes 29-kraadise nurga all. Oda peab maanduma
istus sellele peale! Kostis metsik valukisa, ja puudel pistis plagama vahekäiku mööda; kilav klähvimine jätkus ja koergi lidus edasi; ta jooksis altari eest läbi, sööstis alla teist käiku pidi, uksest mööda, täites kisaga terve kiriku; tema hirm kasvas ühes jooksuga, kuni ta lõpuks paistis vaid karvase komeedina, mis liikus oma orbiidis valguse hiilguse ja kiirusega. Viimaks lahkus märatsev kannataja oma jooksurajalt ja kargas oma peremehe sülle; viimane viskas ta aknast välja, mispeale hädakisa kiiresti nõrgenes ja kaugusse kadus. Selle aja peale punetasid kõik kirikulised ning olid lämbumas tagasihoitud naerust, ja jutlus oli jõudnud surnud punkti. Nüüd algas ettekanne uuesti, kuid see arenes loiult ja peatustega, puudus igasugune võimalus seda mõjuvaks teha, sest isegi kõige tõsisemad tundeavaldused võeti pidevalt vastu allasurutud riivatu naeru-turtsatusega mõne kaugema pingi seljatoe
annaabi.ee 
