Luuletuse innustab väikest eesti rahvast pürgima kõrgemale, et jätta tulevikus endast märk maha. Epiteet: lumine põhi - Eestile iseloomulikud lumerohked talved, külm põhjatuul - arktiline külm tuul, mis muudab ilma jahedaks, sinise taeva tähed - ideaalsus, puhta pilvitu taeva tähed, mis on küll raskesti märgatavad, kuid olemas, tulised tähed - enneolematus, pime udu - teadmatus, Isikustamine: Rahuga on jookslemas - keel liigub vaikselt rahva seas, ilma halbade kavatsusteta. Kui meri on hüüdmas - Eestimaa on kaitstud võimsa merepiiriga, meri justkui kaitseks emakeelt. igavikku omale otsida - tahe eesti keel igaveseks muuta, mõte on otsimas - lootus leida ideaalsust (jumalat) Metafoor: lauluallikas - meie esivanemad, kes on alusepanijad meie keelele, laulutuul - loomulikul viisil keele edasikandumine, öösekuningas - kuu, ainus valgusallikas pimedal ööl,
huvitavaid stiilivõtteid. Kuu Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas Ilusa lõhnaga mirdike Vilusas kaljuorus Ei või õitseda kaunisti: Kas siis meie maa keel, Mis kui tasa ojake 7 Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, Selge, sinise taeva Tähed, maa pealt Kõrge isamaa poole Rõõmuga vaadates laulda; Siis ma laulan sind, Öösekuningas, kuu! Kes sa pilvede sülesta, Nii kui pungasta lillike Lõbusa valge palgega Üles tõused taeva all, Kus tulised tähed Maha on langemas Sinu eest musta,
ilus tuline oja ei või õitseda kauniste: Kas siis meie maa keel, Nii kui valguse allikas mis kui tasa ojake seisab austet laulja oma ilu ei tundes oma vendade keske'ella Heinamaa läbi, sinise Kärgatab pikne, taeva kullases tules ja metsad on vait: rahuga on jookslemas, laulja on tõstamas ega toreda häälega, oma hääle, valamas oma rammu tundes suusta laulu kaste, taeva müristamisega ja tema ümber kui meri on hüüdmas: vait kui mere kaljud Kas siis selle maa keel rahvad on kuulemaies laulu tuules ei või taevani tõustes üles
Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi. Kuu" Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusas haisuga mürdike viluses kaljuorus ei või õitseda kaunisti: kas siis meie maa keel, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, ega toreda häälega, oma rammu tundmata, taeva müristamisega kui meri on hüüdmas; kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb
annaabi.ee 
