hoonemahud, madalakaldeline ebasümmeetriliste viiludega katus, erinevate materjalide kombineerimine. Sarnaselt kodumajaga armastas Pormeister hoonemahtude vahele tekitada siseõuesid, kust ei puudunud ka välikamin. 1970ndatest ajast leidub ka mitmeid funktsionalistlike eramuprojekte. 10. 1965 Kohvik Tuljak Kohvik Tuljak otsustati ehitada lillepaviljoni juurdeehitusena, kuna suure populaarsuse tõttu tunti puudust söögi- ja joogikohast. Kuigi ajaliselt ja füüsiliselt väga lähestikku on need kaks hoonet põhjamaade modernismi kahe erineva etapi kehastused. Perioodi lemmikvõtteks kujunes horisontaalne, enamasti tumedaks peitsitud puitkarniis. Seda kasutati nii konstruktiivselt põhjendatult puitfermide varjamiseks kui ka puhtalt esteetilise motiivina. Lillepaviljoni avatusele vastandub Tuljaku suletuse esteetika. Pirita teelt paistabki vaid kaks horisontaalset triipu: terassi betoopiire ja kohviku lai karniis.
Seda üritab hobune kompenseerida oma elurütmiga, süües pidevalt väikesi söödakoguseid. · Looduslikus rütmis kulutab hobune keskmiselt 21 tundi ööpäevast söömisele. Tuleb muidugi arvestada sellega, et looduslik rohumaa ei paku jõusööta ja muid kontsentreeritud söötasid, mida inimene hobuse toidulauale tassib. · Hea hammastikuga peenestatakse söödamass koheselt. Seedimiseks kulub palju vett, mistõttu ei tohi joogikohast väga kaugele joosta. · Kui vajadusest veidi vähemmahukat seedeelundkonda võiks pidada hobuse kaitsekontseptsiooni nõrgaks kohaks, siis ülejäänud tegusrid on hobusel täpselt paigas: hästiarenenud meeleelundid võimaldavad vaenlast varakult märgata ja pidevalt jälgida. kerge luustik, hästiarenenud lihastik, unikaalne varbakaitse kabja näol võimaldavad kiiresti edasi liikuda kõval pinnasel.
anonüümsust. On rõhutanud 20. sajandi arhitektuuri looduspärasust ja orgaanilist seost inimese eluviisiga: eelistatakse paindlikumaid vorme, suuremat emotsionaalsust, looduslikke materjale nagu puit ja kivi. Kohvik ,,Tuljak" Valve Pormeister kavandas 1960 valminud Lillepaviljonile täiesti teistsuguse juurdeehitusena kohviku ,,Tuljak" (1964-1966). Kuna Lillepaviljoni saatis suur populaarsus rahva seas, siis tunti seal puudust söögi- ja joogikohast. Erinevalt Lillepaviljonist, kus on määravad kaldpinnad ja nurgetiasetused on ,,Tuljak" jäigalt täisnurkne. Näitusepaviljon ja kohvik on üksteisega liidetud kontrasti põhimõttel. Lillepaviljoni avatusele vastandub Tuljaku suletuse esteetika. Lillepaviljon ja kohvik on ühendatud klaasist lüli kaudu, mida saab kasutada kohviku väikese saalina. Serveerimisruumist pääseb näidisaeda puitvõrestikuga eraldatud siseõue kaudu.