Luuletused on minakesised ning autor paneb kirja kogetut ja nähtut enda seisukohast. Luulet kujutatakse vabalt ja siiralt. Samuti paistavad silma ka mõtisklevad toonid. Autor kasutab kõiki luulekujundeid. Võrdlusi, näiteks tähtelilli kui kuldset naeru, kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad, väike maja nagu valge häll. Epiteete- sininiiske õhtu, tumm, valge naerupude, vana, madal kummut. Personifikatsioone- pea pudenev, lilled, iseenda lõhnast joobund, päike ära jooksnud. Metafoore ja sümboleid- sünnin linade valevast vahust=ärkan, väikesed unised ruudud=silmad. Allegooriat- täna on tulnud ning eile suri, kurvad rõõmud. Luulekujundid teevad lugemise põnevamaks. Luuletaja peidaks teosesse nagu väikeseid mõistatusi, mida lugeja peab lahendama. Samuti on kujundite ülesanne kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Minu lemmikluuletus sellest teosest on “Hommik”. Luuletus jäi mulle silma tänu oma
Kui tulen väljult koju, täis päikest juuksed, väsind nagu roju, siis oleks nii, kui oleks sina siin, et käte vanikutel võtta vastu veel enne, kui saan kotta sisse astu. Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus. Kas armastan sind, ei ma seda tea, kas armastad, ei selles aru pea -- kõik olen päiksen, õhun, muun. Ja sina minuga. Ja sa kui vesi mind kannad kevadine. Kahekesi! Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk nüüd väljadelle maha, tänavalle. Lään, joobund lahtikäsi vastu talle, sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk. Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle -- tee valla! Valla tee nüüd südämelle! Teine kiri Nüüd tuleb kevade. On otse pöörast midagi ja hullu! Päev meeletumalt raiskab päikest, miljon vaid rakette! Vett koskedena lahkab, on kui upuksime vette. Nii palju vett! Nii palju päikest! Püssiroht, mis langeb kullu: nii tuleb kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. Ööd kahu enam ei too tänavalle.
Juliette`i Romeo de Ville Juliette istus avatud akna alla ja uuris lossi eesõu, kus käis sama vilgas elu nagu ikka. Mingi joobund mees vehkis platsi keskel oma nahast kotiga ja kisas arusaamatus keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes.
..Väline elukäik ei olnud Lermontovil nii maaliline, kuid temagi elas raskeima poliitilise surve ajal; nagu Byron oli näind Prantsuse revolutsiooni luhtumist, nõnda Lermontov oli võind jälgida dekabristide verist mahasurumist ja sellele järgnevat umbreaktsiooni; nagu Byron sattus ta isiklikult selle reaktsiooni otseseks ohvriks, pärast seda kui oli sellele oma värssides kuulutand sõja surmani; nagu Byron oli ta tutvund seltskonna ülimiku välise hiilgega, sellest Iühikest aega joobund ja siis seda põhjalikult ja valusamalt sellest pettund; nagu Byron kandis ta varakult veelgi varemini kui Byron südames orientaalse lõuna suurejoonelist, värvihooguvat võlu ja andis oma fantaasia selle kujundada; nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana sellest ajast väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit,
annaabi.ee 
