laskud tema juurde alla peaaegu põlvitajaks. Teen samuti ja niimoodi madalas kohtume äraunustatud ajas. See on maaustavus, mida tunnevad lapsed sääl all, See on maaustavus, mida tunnevad põlvitajad. Kasva suureks, laps, ära unusta aega, mil kõndisid madalas! Vellokõnõ, tillokõnõ ullikõnõ, ubinakõnõ, küll sa makat magusalõ, küll sa ikõt halusalõ,. ku sa üles heränet är sa joht ikku ilmahki, naara iks egä asa pääle ummi paksõ põskiga, tsõõrikide silmiga, sõss sinno imä üsähtäs, maamakõnõ mudsahtas
Nt lauses „1923. aastaks oli Eesti võrkpall jõudnud linnadest rajoonidesse” on rajoon anakronism, sest tollases Eesti Vabariigis olid maakonnad. Riigikogu saadikud on Nõukogude aja anakronism: tollal olid ülemnõukogu saadikud, praegu on riigikogu liikmed. Arhaism on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (aga ka väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti. Nt heris (= petis, nurjatu, kelm), hüüs (= vara, hüvis), joht (= teps, küll mitte), amak (= kuni), kuumatõbi (= palavik), väekargamine (= deserteerimine), lõhna andma (= valu andma, läbi sõimama, läbi peksma), salpeeterhapu naatron (= naatriumnitraat), tõmbamise-vägi (= raskusjõud), tagasi-kargamise vägi (= elastsus), vee-ärahingamine (= auramine), ümmargune kuhi (= koonus), kandiline kuhi (= püramiid), võimustetu saadik (= volinik), ohatus (= hädaoht), läigitaja (= arst). Arhaismid on nüüdisinimesele võõrad
sisemine tasakaal. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ''Punaste õhtute purpur'' (1982), mis on Eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Hando on kirjutanud ka Võrukeelseid luuletusi. Võrukeelseid luuletusi on Runnel avaldanud kõigepealt lasteraamatus ,,Mere ääres, metsa taga", hiljem aeg-ajalt ka täiskasvanute luulekogudes. Vellokõnõ, tillokõnõ ullikõnõ, ubinakõnõ, küll sa makat magusalõ, küll sa ikõt halusalõ, ku sa üles heränet är sa joht ikku ilmahki, naara iks egä asa pääle ummi paksõ põskiga, tsõõrikide silmiga, sõss sinno imä üsähtäs, maamakõnõ mudsahtas. Tekstinäited VÕIB-OLLA ARMASTUS ON OOKEAN Hando Runnel Võib-olla armastus on ookean. Kus mina tean, kas mina mõõta saan. Ma seisan siinpool kaldal, sina seal. Ja armastus see mühab vahepeal. Oh häda, häda - ees on ookean, kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan, ja pole silda, pole laeva vees,
Ta käibib nüüdiskeeles otsetähenduses ega lisa keelele värvi, küll aga viitab mingile ajastule. Nt klarett, killing, kneht, oldermann. Rohkesti on historisme Jaan Krossi ajaloolistes romaanides, kus nad annavad tekstile ajastu hõngu. Arhaism on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (aga ka väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti. Ntheris (= petis, nurjatu, kelm), hüüs (= vara, hüvis), joht (= teps, küll mitte), amak (= kuni), kuumatõbi (= palavik), väekargamine (= deserteerimine), lõhna andma (= valu andma, läbi sõimama, läbi peksma), salpeeterhapu naatron (= naatriumnitraat), tõmbamise- vägi (= raskusjõud), tagasi-kargamise vägi (= elastsus), vee-ärahingamine (= auramine), ümmargune kuhi (= koonus), kandiline kuhi (= püramiid),võimustetu saadik (= volinik), ohatus (= hädaoht), läigitaja (= arst). 9
luulega väljendada oma eruditsiooni ja teadmisi, nt antiikmütoloogia vm kindlaid motiive. 6. Käsu Hansu luuletuse „Oh! Ma vaene Tardo liin” teemad, poeetika ja sõnum “Käsu Hansu kaebelaul” (18.saj algus) on kuulsaim juhuluuletus, miles antakse edasi protestantlikku filosoofiat. Tartu murdes. Laulu autor on tundnud rahvakeelt, toetunud rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormile. Sõnavaraliselt huvitav tekst, lõunaeestilisi murdesõnu, nt ent ‘aga, vaid’, joht ‘sugugi mitte’, kohhald ‘otsekohe’, tääl ‘siin’, Aijastag ‘aasta’, liin ‘linn’. Teema: Tartu hävitamine Põhjasõjas 18.saj algul. Minajutustaja Hans = Tartu; isikustab end. Esialgu on Tartu toretsev ja külluslik, pärast sõda lagunenud, hiljem esitab soovitusi teistele linnadele. Minajutustaja jaguneb 3 seisuseks: pastor-köster (jumalakaristus ehk traagilised sündmused patuse lõbuelu tõttu, tuleb elada kasinalt),
annaabi.ee 
