inimelu väärtusesse ära kaduda ligimese aitamisel on edaspidi mõtet vaid isikliku kasu eesmärgil. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, võimaldada ,,normaalset" elu, proovis ta ka edaspidi jääda võimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. Joani ja Ravicu armastus on ainus valguskiir selles, nagu oleks ainult see võimaldanud näha päikest ja kogu ilu enda ümber. esile tõstetud idee, et armastus tuleb ise, seistes saatusest väljaspool ja hoolimata kõigest - oludest, inimeste ebatäiuslikkusest ja sellest, kuidas
4. Erich Maria Remarque`i "Triumfikaar" on lugu saksa pagulase Ravici elust. Ravic elab hotellis "International", mis on pagulaste elukoht Pariisis. Mees on ametilt arst ja töötab illegaalselt ühes kliinikus. Ravic on üksik mees, kes peab kogu aeg valvel olema, et teda ei leitaks ja maalt välja ei saadetaks. Ühel õhtul kohtub ta Seine`i jõe sillal kauni naise Joaniga, kellesse ta armub. Naine on endast väljas, sest tema mees lebab hotellitoas surnuna. Ravicil hakkab Joanist kahju ja ta võtab naise endaga hotelli kaasa, kartes, et muidu võib see jääda nende esimeseks ja ka viimaseks kohtumiseks. Ravici ja Joani juhuslikust tutvusest saab alguse suur armastus. Ravicil on ka sõber Morozov, kes elab temaga samas hotellis ja töötab lokaalis uksehoidjana. Morozov aitab Joanil saada tööd samasse lokaali. Raamatu alguses on meeleolu lõbus ja kogu aeg pidutsetakse, vaatamata sellele, et neid varitseb maalt väljasaatmise oht. Teose
Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib inimesi salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant' juures, et raha teenida. Tema elu on päris heal järel, võrreldes teiste pagulastega. Paljudel on probleeme, et üldse tööd leida ning elatist teenida. Siiski tundub ta elu olevat end ammendanud ja ta isegi ei oota elult midagi enamat. Suhtest Joaniga leiab ta nagu uut elujõudu, kuid ta siiski kahtleb oma tunnetes naise vastu. Alles siis, kui Ravic uuesti riigist välja saadetakse ja ta peab Joanist lahus olema, mõistab ta oma tundeid naise vastu. Teiseks peategelaseks on Joan Madou. Joan ja Ravic ei mõita teineteist täielikult, ta on isegi liiga klammerduv, kuna tahab Ravicult täielikku tähelepanu. Siin kohal saab teda võrrelda ka Kariniga, kes ,,Tõe ja õiguse" IV osas Indreku tähelepanu saamiseks isegi petab teda, arvates, et mehe vihane reaktsioon näitab talle, et Inderk tõesti armastab teda. Võrreldes Ravicuga polnud Joan nii iseseisev, ta vajas alati kellegi tuge
edaspidi môtet vaid isikliku kasu eesmärgil. 6. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, vôimaldada `normaalset' elu, proovis ta ka edaspidi jääda vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis. Ümbruskonna erinevate elementide lüürilise kirjelduse ja filosoofiliste môttekäikude kôrval sai muu hulgas mainitud, kuidas mingi suvaline tuvi püüdis teiselpool klaasakent üht ônnetut papakoid vägistada. See meenutab mulle, kuidas K., olles mures oma
Arc de Triomphe Erich Maria Remarque Eesti Raamat 1975 Lk 9 ,,Ja mis teil ka südamel poleks ärge pidage seda liiga tähtsaks. Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad. (Ravic Joanile) Lk 11 ,,Naine oli talle võõras, nii nagu ta ennast ise kõikjal võõrana tundis, ja see tunduski talle kummalisel viisil lähedase, see lähendas rohkem kui kõik sõnad ja aja nüristav harjumus." (Ravic Joanist) Lk 13 ,,Kriitilistel aegadel kulub pisut mugavust marjaks ära. Vana sõduriseadus." (Ravic Joanile) Lk 18 ,,Kuidas võikski talle selgitada seda hingematvat pinget, kui nuga teeb esimese lõike, kui vere kitsas punane triip tera nõrgale survele järgneb, kui keha nagu mitmekordne eesriie nõelte ja konksude all avaneb, kui paljastuvad elundid, mis iial valgust pole näinud; kui sa just nagu kütt dzunglis üht jälge taga ajad ja korraga hävitatud kudede, mügarate, vohandite
inimelu väärtusesse ära kaduda ligimese aitamisel on edaspidi môtet vaid isikliku kasu eesmärgil. 6. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, vôimaldada `normaalset' elu, proovis ta ka edaspidi jääda vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 60 7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis. Ümbruskonna erinevate elementide lüürilise kirjelduse ja filosoofiliste môttekäikude kôrval sai muu hulgas mainitud, kuidas mingi suvaline tuvi püüdis teiselpool klaasakent üht ônnetut papakoid vägistada
annaabi.ee 
