mida see naisenatuke talle tähendama saab. Ja kui Joan pole olnud üksi nii nõrk, poleks nad teineteist tundma saanudki. Jälgides Joani kui üksikisikut, ilma Ravicuta, näib ta olevat mehe vastand suhtes romantikaga - ta tundub pigem liiga romantiline et päriselt õnnelik olla. Läbi teose on ta kuidagi õrn ja ülinaiselik, ei oska eriti mehi valida - või pigem, püüdes võimalikult kiirelt korvata kaotatud toetust Ravicult, valib esimese ettejuhtuva, mis saab ka talle saatulikuks. Joanis on midagi, mis ei lase tal meest mõista, ta on klammerduv ja nõrk, meeleheitlikult püüdes säilitada Ravicu täielikku tähelepanu. Joani ja Ravici armastus äratab nad mõlemad ellu. Naise puhul on seda küll rohkem märgata, sest varemalt oli ta enesega täiesti läbi, kuid ka peama tegelase ellu naasevad värvid. (Ta on peaaegu õnnelik, kui suudab ka Haakele kätte maksta, nii et kaob ta elu tumedaim vari.) Tegelikult aga tundub
Ometigi armastus nede vahel ei kao. Naastes tagasi Pariisi, abistab Ravic tänaval naist, kes ehitustellingute all oma kaela vigastas. Kohale tuli ka politsei ning meest ei päästnud ei varjunimi ega ka hädavale vanglasse sattumisest. Ravic saadeti kolmeks kuuks riigist välja. Aja mis Ravic vanglaseinte vahel veetis, leidis Joan endale uue silmarõõmu- erakordselt armukadeda näitleja, kellega naine ka koos töötas. Ravic naastes vanglast on Joanis pettunud ning ta ei üritagi nende omavahelisi suhteid kuidagi siluda vaid otsustab vastupidiselt Joanie nende suhte lõpetada. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa, et vabaneda oma minevikust ja öistest luupainajatest. Mitmeid kordi teda tänaval silmanud kohtab ta meest lõpuks bordellis, kus lubab ta viia veelgi luksuslikumasse kohta, kui see, kus ta hetkel viibib. Hankides auto
Ta elul pole viga midagi, vrreldes sellega mida paljud teised pagulased lbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat. Joan Madou. Ta tundub liiga romantiline et priselt nnelik olla. Lbi teose on ta kuidagi rn ja linaiselik, ei oska eriti mehi valida - vi pigem, pdes vimalikult kiirelt korvata kaotatud toetust Ravicult, valib esimese ettejuhtuva, mis saab ka talle saatulikuks. Joanis on midagi, mis ei lase tal meest mista, ta on klammerduv ja nrk, meeleheitlikult pdes silitada Ravicu tielikku thelepanu. Joan tundis pea sarnast tdimust kigest nagu Ravic.oli tema olukord hullemgi kui Ravicul: mees pidas ennast ise leval, Joan lasi end meestel kanda. Ta oli toeta tiesti abitu, nagu kassitapp. Maadligi ilma kelletagi, kellele toetuda. Sellisena Ravic ta leidiski. Oma edasisele elule otsa vaadates ei teadnud mees, mida see naisenatuke talle thendama saab.
annaabi.ee 
