ringil. Kuid parem hilja kui mitte kunagi. Jereslaimi tegevustik (Meistri kirjutatud romaan) on pikitud jupphaaval Moskva tegevustiku vahele ning kulmineerub temaga üheaegselt Pontus Pilatuse vabaks laskmisega. Esimese osa jutustab Woland Berliozile ja Ivanile pargis, teist näeb Ivan unes ning viimast loeb Margarita Meistri käsikirjast. Kuigi raamatus esitatakse lugu teistsuguses järjekorras, annan ülevaate sündmustest nii-öelda tegelikus järjekorras Niisani 12. päeval on Jeua ja tema kaaslane Leevi Metteus külas kohalikul mehel Juudasel, kes on äärmiselt huvitatud Jesua mõtetest usu ning riigivõimu kohta. Sama päeva õhtul lahkub ta üksi Jerelaimi poole, sest Leevi Matteus ei tunne end hästi ja jääb haigena maha. Õhtusöögi ajal Jesua arreteeritakse ning talle pannakse süüks valitseja solvamist. Järgmisel päeval, reedel tuuakse Jesua Ha-Nostri Juudamaa viienda prokuraatori hegemoni ja maavalitseja Pontus Pilatuse ette ülekuulamiseks
(tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga, sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda
tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga, sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda
annaabi.ee 
