,,Beiträge..." (Lisandusi) kokku 3500 lk ilmusid aastatel 1813-32, 20-s almanahhis käsitleti keeleõpetust, folkloori, kirjandust, selles pandi alus eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ja bibliograafiale. 11. Vihik oli mõeldud eesti keele õpikuks gümnaasiumidele. ,,Beiträge" kaastöölisteks olid kõik tolleaegsed ärksamad haritlased:LUce, Knüpffer, Hupel, Masing, Peterson, aga ka külaharitlased Holter ja Jervitson. Ajakirjas ilmunud luulest koostas autor kogu ,,Lillikessed". 12. Otto Wilhelm Masing (1763-1832) on esimene eestlasest kirjamees ja ühtlasi teenekaim perioodil. Tema looming pakkus arendavat, publitsistlikku ja populaarteaduslikku kirjavara. Kogu 19.s olid koolides kasutusel tema ,,Täieline ABD-Ramat" ja ,,Arwamise-Ramat". Juturaamat ,,Pühhapäwa Wahhe-Luggemissed" tutvustas võõraid maid, sealset loodust ja kombestikku (Ameerika, Aafrika, Kamtsatka jm).
eesti keele lähemaks tundmaõppimiskes") kõrval, mida ilmus aastail 1813-1832 kakskümmend vihku (kokku üle 3500 lk.). Väljaanne sisaldas mitte ainult saksakeelseid uurimusi ja arvustusi, vaid ka eestikeelseid materjale ja tekste. "Beiträge" kaastööliste hulgas, kelle eesotsas seisid O.W. Masing, K.J.Peterson, J.W.L.Luce, A.W. Hupel. A.Fr.J. Knüpfer, Fr. Heller jt., domineerisid baltis-saksa pastorid, esines aga ka eestlasi, muuseas külaharitlasi (Abram Holter, Andres Jervitson), ja soomalsi (A.I. Arwidsson, C.A. Gottlund). Rosenplänter suutis vähe levivat väljaannet käigus hoida suurte majanduslike pingutuste hinnaga. Katsed sarja 1830-1840-ndate aastate vahetusel uuesti jätkata ei andnud tulemusi. "Beiträge" plaan eesti kirjakeele arendamiseks oli küllalt paljutõotav. Lähtunud tunnetusest, et vigane ning vaene kirikukeel ei vasta ajanõuetele, ning toetudes rahvakeelele kui kirjakeele põhiallikale, püstitas "Beiträge" eesti keele
gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased – arstid, mõisnikud, kaupmehed, kohtunikud ja igasugused muud ametimehed – oskama eesti keelt. „Beiträge“ kaastööliste ring oli lai. Lisaks saksa haritlastele (J. W. L. v. Luce, A. Fr. J. Knüpffer, A. W. Hupel, P. H. Frey, R. J. Winkler jt) hakkas ajakirjas esinema eesti soost autoreid (O. W. Masind, Kr. J. Peterson) ja külaharitlasi (A. Holter, A. Jervitson). „Beiträges“ avaldatud luuletustest koostas ta värsipõimiku „Lillikessed“ (1814), mis esindas tolleaegse eesti luule paremikku. Tänu Rosenplänterile tõusis Pärnu mõneks ajaks eesti kirjanduselus juhtivale kohale. Tema algatusel etendati seal esimesed eestikeelsed näidendid, sealhulgas „Permi Jago Unnenäggo“ 1824. a. Süžee poolest on teos sarnane Willmanni jutuga „Joonud Tallopoeg“ (vt lk 61 – 63).
annaabi.ee 
