mõeldud voodile Notre Dame'is. Rahvas on hirmunud lapse inetust välimusest kuni noor preester ta endaga kaasa võtab. Üks pealtvaatajatest sositab, et preester, Claude Frollo, on oletatavasti võlur. Kogu oma elu oli Frollo saatuseks teenida kirikus. Ta oli alati silmapaistev õpilane, suurepärane kõigis ainetes, eriti filosoofias ja arstiteaduses. Ta vanemad surid 1466. aastal katku. Ja Claude adopteeris oma noorema venna Jehani. Kuni selle hetkeni oma elu, ei armastanud Claude midagi peale raamatute. Aga armastus venna vastu avas ta südame uuele elule. Ta pühendus täielikult oma vennale ja sai tänu sellele veelgi pühendunumaks preestrina. Ta oli kõige noorem kaplan Notre Dame'is. Kui ta nägi Quasimodot esmakordselt, ta süda sulas haletsusest, saades aru, et sama saatus oleks võinud oodata ka Jehanit. Ta lubas poisi üles kasvatada, armastusest oma venna vastu ja nimetas ta Quasimodoks. See nimi
mõeldud voodile Notre Dame'is. Rahvas on hirmunud lapse inetust välimusest kuni noor preester ta endaga kaasa võtab. Üks pealtvaatajatest sositab, et preester, Claude Frollo, on oletatavasti võlur. Kogu oma elu oli Frollo saatuseks teenida kirikus. Ta oli alati silmapaistev õpilane, suurepärane kõigis ainetes, eriti filosoofias ja arstiteaduses. Ta vanemad surid 1466. aastal katku. Ja Claude adopteeris oma noorema venna Jehani. Kuni selle hetkeni oma elu, ei armastanud Claude midagi peale raamatute. Aga armastus venna vastu avas ta südame uuele elule. Ta pühendus täielikult oma vennale ja sai tänu sellele veelgi pühendunumaks preestrina. Ta oli kõige noorem kaplan Notre Dame'is. Kui ta nägi Quasimodot esmakordselt, ta süda sulas haletsusest, saades aru, et sama saatus oleks võinud oodata ka Jehanit. Ta lubas poisi üles kasvatada, armastusest oma venna vastu ja nimetas ta Quasimodoks. See nimi
» «Too ei kõlba kuhugi!» «Järgmine!» «Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad. Tähendab, sinu mees ta pole!» «Järgmine!» «Tuhat ja tuline, on sel aga molu!» «Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!» «Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» 45 «Braavo, braavo!» «Ma lämbun!» «Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi. Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle kuuldavuse piiri, tehes Sau-veuri * järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' * järgi kaheksa tuhat võnget sekundis. 2 5
annaabi.ee 
