Igal juhul on kehalise aktiivsuse tõkestamine kooliõpilastel, kehalise kasvatuse piiramine ja selle tingimuste halvendamine sanoignorantsus. Kehalise kasvatuse vajalikkuse üle mõeldes tuleb jätta ebameeldivad mälestused ebaõigest kehalise kasvatuse tunnist. Ebameeldiv kogemus saab olla ajendiks, et leida paremaid lahendusi, kuid mitte aluseks, et visata hea asi üle parda. Ameerika Ühendriikide presidendile (1801-1809) ja iseseisvusdeklaratsiooni (1776) teksti autorile Thomas Jeffersonile kuuluvad sõnad: "Kehaline harjutus on sama vajalik kui lugemine. Ma ütleks koguni, et rohkem vajalik, sest tervis on enam väärt kui õppimine." Selle mehe vaimuhaarde kohta ütles J. Kennedy Nobeli preemia laureaatide vastuvõtul Valges Majas: "Varem on selles ruumis olnud niivõrd kõrge vaimupotentsiaali kontsentratsioon vaid siis, kui T. Jefferson siin lõunat sõi." 21. mail 1995 sõnastati Kanadas rahvusvaheline teaduslik konsensus kehalise
Seda raamatut lugemiseks ma just ei soovitaks, sest enamus ajast oli see igav. Resümee Mina lugesin raamatut ,,Laip raamatukogus". Selle autor on Agathe Christie, kes oli kuulus inglise kirjanik ning sai tuntuks kriminaalromaanidega. Teda peetakse üheks tähtsaimaks ja innovaatilisemaks kirjanikuks kriminaalromaani zanris. Raamat rääkis ühe noore tüdruku, Ruby, mõrvast, kes tapeti kadeduse ja raha pärast. Nimelt meeldis neiu ühele rikkale mehele Conway Jeffersonile. Härra Jefferson oli invaliid ja üksik, sest ta lähedased olid hukkunud. Mees kavatses Rubyle pärandada suure summa raha ning teda ka lapsendada. Juhtub ka teine mõrv, mis on seotud Ruby omaga. Uurimist viib läbi Miss Marple, kes juhtumi ka lõpuks politseinike abiga lahendab. Raamatul polnud väga viga. Algus ja lõpp olid huvitavad, ülejäänud osa üsna igav ja veniv. Ei soovitaks lugeda, sest usun, et ka huvitavamaid ja kaasahaaravamaid raamatuid kui see.
Kohtunike arvu määrab justiitsminister (Kohtute seadus §11, 19, 23) ning sedavõrd tähtis küsimus võib vähendada kohtunike/kohtu sõltumatust. Arv peaks olema määratud seaduses. 13. Loeng (10.05) Põhiseaduslikkuse järelevalve Ajalooliselt peetakse alguseks 1803 lahendatud kaasust. USA vahetus pärast pikka võimuperioodi valitsev erakond; enne kui Adams andis järje üle Jeffersonile nimetas ta paika enamuse kohtunikke, et Jeffersoni valitsusperioodi keerulisemaks muuta. Kohtusse pöördus üks kohtunik, kellele olid volitused antud, kuid uus president sekkus tema ametisse asumisse (ei lubanud kohtuniku tunnistust kätte anda). Esmalt kontrolliti Supreme Courti pädevust ning see seadus, mis andis pädevuse tühistati ning seega ei pidanud ka kohtunike tunnistusi välja andma. Austrias 1920 esimene eraldiseisev konstitutsioonikohus
väga aktiivset valitsust. 3.2.4. J. Madison- neljas USA president, üks juhtivatest tegelastest Ühendriikide keskvalitsuse loomisel, etendas 1787. aasta konsitutsioonikonvendis nii tähtsat osa, et ajaloolased kutsuvad teda tihtipeale põhiseaduse isaks. Tema arvates sõltus valitsuse efektiivsus rahva silmis sellest, kuivõrd suudeti arendada tugevat emotsionaalset ustavust riigi põhilisele seadusele. 3.2.5. A. Hamilton- Vastandus palju Jeffersonile. Oli üks kolmest föderalistide esseede kirjutajatest ning ta nägi suurt vaeva, et suruda konsitutsioon ratifitseerimisse. Riigi- ja Varaosakonna sekretär koos Th. Jeffersoniga. Ta kartis anarhiat ja mõtles selles suunas, et oleks tagatud kord. Ta tahtis Jeffersoni ,,organisatsioonist"(selle all mõeldakse riiki/ valitsust) veel tõhusamat luua. 3.3. Põhiseaduse allikad 3.3.1. Briti konstitutsiooniline pärand- see oli kirjas kolmes pikaajaliste
annaabi.ee 
