maailmasõja järel aina populaarsemaks. Kahekümnendatel oli Chicagos ka bluesi tippaeg. Kui esimesed marsiorkestrid alustasid tegevust New Orleansis, oli tärkava jazzi ja bluesi vahel hulk erinevusi. Kuid õige pea hakkas blues sulama jazzi peavoolu ja sellest ajast peale olid jazz ja blues omavahel läbipõimunud. Kahekümnendaid peetakse bluesi"klassikaliseks"perioodiks.Suurim bluesilauljaolitolajal Bessie Smith. Suurte jazzimeeste ja kuulsate bluesilauljate ümber koondunud jazzielu koondus Chicago m ustanahalistelinnaossa South Side'i. Jazzispeegeldusid suurlinnam eeletu tem po ja rassilisest diskrimineerimisest tulenevad probleemid. Saanud tõukeSouth Side'ijazzielust,hakkasid noored valged keskkooli-ja kolledziõpilased, asjaarmastajad ning professionaalsed muusikud arendama seda, mida on hakatud kutsuma "chicagostiiliks".New orleansistiiliimiteerimineeritieiõnnestunud,kuid see-eest tekkis midagi uut-"chicago stiil"
muutus I maailmasõja järel aina populaarsemaks. Kahekümnendatel oli Chicagos ka bluesi tippaeg. Kui esimesed marsiorkestrid alustasid tegevust New Orleansis, oli tänava jazzi ja bluesi vahel hulk erinevusi. Kuid õige pea hakkas blues sulama jazzi peavoolu ja sellest ajast peale olid jazz ja blues omavahel läbipõimunud. Kahekümnendaid peetakse bluesi "klassikaliseks" perioodiks. Suurim bluesilaulja oli tol ajal Bessie Smith. Suurte jazzimeeste ja kuulsate bluesilauljate ümber koondunud jazzielu koondus Chicago mustanahaliste linnaossa South Side'i. Jazzis peegeldusid suurlinna meeletu tempo ja rassilisest diskrimineerimisest tulenevad probleemid. Saanud tõuke South Side'i jazzielust, hakkasid noored valged keskkooli- ja kolledziõpilased ja muusikud arendama seda, mida kutsuti "chicago stiiliks". New Orleansi stiili imiteerimine eriti ei õnnestunud, kuid see- eest tekkis midagi uut- "chicago stiil"
muusika loomiseks, olles selles pioneerid ka rahvusvahelises mastaabis. Compe on tuntud ka rahvalaulude kogujana ja rahvaliku repertuaari arranžeerijana. Katsetajaid oli teisigi, Rahvalehe artiklis mainitakse Leo Taubet ja (Theofil) Maistet. 1930. aastatel lisandusid veel P. Tammeveski (“Üksainus õis”, “Paula, sul on poisipea”), A. Siirak (“Mürtsub trumm ja pillid hüüavad”), P. Veebel (“Kalevite kants” jt). Esimese Eesti džässipala “Jazzimeeste heliredel” kirjutaski P. Veebel. Antud kontekstis võiks mainida ka asjaarmastajast muusiku ja helilooja Mihkel Paiste nime, kelle palad “Tule, tantsi”, “Neiuke väike”, “Kadunud mõrsja” ja “Meremehe polka” on Ants Eskola plaadistanud His Master’s Voice’ile. M. Paiste, kes juba Eestis valmistas trummi taldrikuid, jätkas seda ka pärast kodumaalt lahkumist. Alates 1953
annaabi.ee 
