erootilised, neid esitati ka retsiteerides või kabareelauludena. Samuti olid olulised tantsunumbrid. Revüü on kabareega võrreldes suurejoonelisem etendus, võis olla mingi läbiv teema, mille külge “riputati” laulud, ansamblid ja tantsunumbrid.) Moodsad tantsud (shimmy, charleston, ragtime jt) jõudsid ka “tõsisesse” muusikasse (Hindemith, klaverisüit “1922”). Suur oli selle kõigega seoses jazzi mõju (harmoonia, rütmid, vahel ka jazzbandi koosseis). Vaimustuti ka tehnika arengust ning seda kasutati näit ooperilaval: valjuhääldid laval (et kaugusest kostvat muusikat või mingeid teateid edasi anda), grammofon laval sellele spetsiaalselt komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine (Berg “Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega
ka retsiteerides või kabareelauludena. Samuti olid olulised tantsunumbrid. Revüü on kabareega võrreldes suurejoonelisem etendus, võis olla mingi läbiv teema, mille külge “riputati” laulud, ansamblid ja tantsunumbrid.) Moodsad tantsud (shimmy, charleston , ragtime jt) jõudsid ka “tõsisesse” muusikasse (Hindemith, klaverisüit “1922”). Suur oli selle kõigega seoses jazzi mõju (harmoonia, rütmid, vahel ka jazzbandi koosseis). Vaimustuti ka tehnika arengust ning seda kasutati näit ooperilaval: valjuhääldid laval (et kaugusest kostvat muusikat või mingeid teateid edasi anda), grammofon laval sellele spetsiaalselt komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine (Berg “Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja
tantsud, tantsuorkestrid ja ka tantsumuusika. Täpseid andmeid Eestis tegutsenud lärmidžässi bändide kohta ei ole. Kuna tegemist oli aga valitseva suurmoega, siis tõenäoliselt Tallinnas mõned sellised bändid siiski olid. Sellele võimalusele viitab ka Rahvalehe 64 artikkel “Takt ja trumm, jazzband orkestrid Tallinnas”: “/.../ vahest lähevad need mehed otse narruseni, milles on kõike, ainult mitte teravmeelsust ja vaimurikkust. /.../ Mis sest, et puudub moodsa jazzbandi hing – saksofoon /.../”. Lärmijazzile iseloomulikult mõttetud on ka seal loetletud bändide nimed: “Dodo-band”, “Olala-band”. “/.../ Kõige viimasel astmel on vist mingisugune “Jim-Dandy-band”, /.../ kes õige kahvatu ja vaimuvaese mulje jättis”. Meil ei suutnud lärmidžäss siiski läbi lüüa ja noote keegi ei põletanud, nagu näiteks Soomes ette tuli (Jalkanen 1989: 31). Nähtus ise möödus õnneks kiiresti, mingeid märgatavaid jälgi jätmata. Nagu viitab
annaabi.ee 
