Maa jagunes külade kasutusosadeks. Seda maad nimetati saraseks. Saras kuulus kogu külakogukonnale ja üksikperel oli õigus seda kasutada vaid külakonna liikmena. Külakogukond reguleeris maakasutust. Nõupidavaks ja täidesaatvaks organiks oli küla peremeeste täiskogu. 13. saj. Kodifitseeritud Liivi talurahvaõigus üksikksautuses olevaid peenardega eraldatud põlde, põlispõlde ja alepõlde. Saraskonda kuuluv talu kasutas küla põllumaad vastavalt talu suurusele adramaades. Neid jaosmaid nim. ,,Aru, arve". Külasaras hõlmas kõik kõlvikud: põllud, heinamaad, karjamaad, metsad, kalaveed. Põllud olid talude vahel jaotatud, kuid põllud ei moodustanud ühtset krunti. Külaväljad(tavaliselt 3) olid jagatud tükkideks või ribadeks, mis paiknesid läbisegi. Selle paiknemise põhjus oli ühtlustamispüüd, sest külaväljad ei olnud ühesuguse viljakusega ning püüti anda ühele talule erineva viljakusega maad. Vanema ajaloo uurimisel on eristatud
Kuid vastuhakkude korral, kui roomlastel kohalikesse asjadesse siiski sekkuda tuli, toetasid nad peaaegu alati kohalikke suurnikke ning soosisid aristokraatlikku riigikorda. Seetõttu tunnistasid teiste linnade ja rahvaste suursugused kodanikud meeleldi Rooma ülemvõimu. Itaalias võeti võidetuilt ära osa maast, harilikult üks kolmandik nende maavaldusest, millest moodustus Rooma riigi maatagavara – ühiskondlik maa (ager publicus). Vaesematele Rooma kodanikele jagati sellest jaosmaid, rikkamatel aga võimaldati seda kas karjamaana või üles harimiseks rendile võtta. Allutatud piirkondade strateegiliselt tähtsamatesse kohtadesse rajati Rooma kodanike asulad – kolooniad. Rooma kolooniad olid Rooma riigi sõjalised tugipunktid allutatud aladel ja erinevalt kreeka kolooniatest ei saanud neist kunagi sõltumatuid riike. Võidetud linnadest sai osa munitsiipiumi staatuse: nende elanikele anti
Kõrgpõldude valdajad ja orjapidajad paistsid välja külakogukonna liikmete seas oma varandusliku seisundi poolest. Seepärast hakkavad tekstides esinema lihtsate "nedzeste"("väikeste") kõrval "tugevad nedzesed"("tugevad väikesed, valitud nedzesed"). Tugevate nedzeste hulka kuulusid mitte ainult väike- ja keskmaavaldajad, vaid ka jõukad käsitöölised ja kaupmehed. Sellest momendist peale algab külakondade esimene tunduv nõrgenemine. Väikemaavaldajate seas, kel oli jaosmaid kõrgpõldude piirkonnas ja kes kasutasid oma perekonna või orjade tööd, tekib püüd nomosed uuesti ühendada. See põhjustab 23./22-l sajandil Egiptuse nomostes uue võitluse Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses ei etenda delta aktiivset osa: võitlus toimub Ülem-Egiptuse põhja- ja lõunaosa vahel. Põhjaalade uue koondise lõi üks Ülem-Egiptuse põhjapoolseim nomos, nimelt Herakleopolise nomos (nagu ligi tuhat aastat tagasi Hierakonpolis, lõunapoolseim nomos...)
annaabi.ee 
