kunstnikele.Arreteeriti mitmeid kunstnike ja otsene vägivald tabas paljusid kunstiüliõpilasi,vangistati ja küüditati paljud kunstnikud-Ülo Sooster,Henn Roode,Esther Potisepp(hiljem Roode),Valdur Ohakas jt.Kunstnike Liidu tavaliseim karistus oli väljaheitmine,mis tegi võimatuks kunstnikuna töötamise.Mitmed enne kõrgel positsioonidel olnud kunstnikud kaotasid oma staatuse ja muutusid ise süüalusteks.Adamson-Eric kaotas kõik oma ametikohad ja tiitlid ning läks jalatsivabrikusse tööle. 1950 toimusid jõhkrad reformid kunstihariduses.Tartu Riiklik Kunstiinstituut otsustati sulgeda,kuna peeti formalismi pesaks.See asendati rakendusliku suunitlusega keskastme kooliga.Kõrgem kunstiharidus toodi Tallinna.Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi(ERKI)- nimelist õppeasutust kutsuti juhtima venestunud eestlane Friedrich Leht.ERKI-s kehtestati üleliidulised õppeplaanid ja nõuti nende täitmist.Varasemate eesti kunstnike tööd võeti
kunstnikud vangi ja saadeti asumisele või visati lihtsalt Kunstnike Liidust välja, süüdistatuna formalismis ja kosmopolitismis või "loomingulises passiivsuses". Näiteks tõttas iseseisvusaja tuntud ja auahne kunstnik Adamson-Eric, et kindlustada oma positsiooni uue korra ajal, maalima pilti Stalinist Läänemere kaldal, kuid visati kümnendi lõpus välja Kunstnike Liidust, mille esimeheks ta sõja-aastatel oli olnud. Et elatist teenida, läks ta lihttööliseks jalatsivabrikusse, kust ta hiljem naasis kunstiellu. Kui ta 1951. aastal parteist välja heideti, põhjendas Käbin: "Me ei heida Adamsoni parteist välja sellepärast, et ta oleks halb kunstnik. Asi on selles, et Adamson kui partei liige ja Kunstnike Liidu esimees ajas parteivastast liini. Ta esindas kodanlik- natsionalisdikke tendentse kunstis. Uue poliitika juurde kuulus ka kõrgema kunstihariduse reorganiseerimine. Kunstikõrg- kool viidi Tartust Tallinna, et sellel oleks lihtsam silma peal hoida.
Formalismisüüdistuseks piisas vaid impressionismihõngulisest koloriidist või pisut vabama käega tehtud joonistustest. Sellist süüdistust sai aga esitada paaegu kõigile eesti kunstnikele. Kunstnike Liidu liikmete tavaliseks karistuseks oli väljaheitmine, mis tegi võimatuks kunstnikuna töötamise. Tüüpiline stalinistlikule terrorile oli see, et kohtunikud muutusid ise varsti süüalusteks. Adamson-Eric kaotas kõik oma ametikohad, tiitlid ja autasud ning läks jalatsivabrikusse tööliseks. Anton Sarkopf pages Moskvasse, kus sai oma noorepõlvesõbrast sotsrealistliku skulptori abilisena stanilismiperioodi üle elada. Johannes Greenbergi viisid mõnitused ja töövõimalustest ilmajätmine enesetapuni. Paljude juba surnud kunstnike looming kuulutati samuti formalistlikuks ja nende teosed eemaldati muuseumide ekspositsioonidest. Table of Contents 1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI 1 2.2. 19. JA 20
annaabi.ee 
