See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a
See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a
See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a
See oli üle ootuste soodne tulemus, millele võis juba mingeid reaalseid plaane ehitada. Isalt, kes oli hiljuti kolmandat korda abiellunud, rahalist abi ei õnnestunud saada. Tuli ilma hakkama saada. 1891. aasta sügisel asus Ants teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll,kuid ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Hoolikuse ja hasardiga sukeldus mees nüüd akadeemilisse stuudiumi. Õppejõududele paistis ta silma erilise töökuse ja visadusega ning viidi juba paari kuu pärast elementaarosakonna madalamast klassist edasi järgmisse.1893.a. viidi Laikmaa elementaarosakonnast üle ettevalmistusosakonda, kus tuli alustada antiigiklassis kipsi joonistamisest. Ülihoolikas
dus ja sõltumatus nii linna kui ka üksikisiku seisukohalt, kogukonna, jumalate ja kangelaste seotus. Rooma kodaniku väärtushinnangutes oli kõige kõrgemal kohal kogukond. Kõrgeim seadusandlik organ oli rahvakoosolek. Ohverdada end kogukonna nimel oli kõrgeim au ja kohustus. Rooma oli edukas ka tänu oma sõjaväe organisatsioonile: iga kodanik pidi tsensuse kohaselt osalema kas ratsanikuna kümnes või jalamehena kahekümnes sõjakäigus. Isa õpetas poisile sõdalase ja põlluharija oskusi, aga ka kodaniku kohustusi Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda oma surma-ni. Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks. Õed-vennad kasvasid ja mängisid esimesed seitse aastat koos
dus ja sõltumatus nii linna kui ka üksikisiku seisukohalt, kogukonna, jumalate ja kangelaste seotus. Rooma kodaniku väärtushinnangutes oli kõige kõrgemal kohal kogukond. Kõrgeim seadusandlik organ oli rahvakoosolek. Ohverdada end kogukonna nimel oli kõrgeim au ja kohustus. Rooma oli edukas ka tänu oma sõjaväe organisatsioonile: iga kodanik pidi tsensuse kohaselt osalema kas ratsanikuna kümnes või jalamehena kahekümnes sõjakäigus. Isa õpetas poisile sõdalase ja põlluharija oskusi, aga ka kodaniku kohustusi Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda oma surma-ni. Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks.
annaabi.ee 
