Hingedepäeval, novembrikuu esimesel pühapäeval, on nüüdki meie kodudes akendel küünlad süüdatud, et meile kallite lahkunute hinged meid leiaksid. Paljudes kodus kaetakse kindlasti nende kostitamiseks ka laud. Oskar Loorits on kirjutanud: "Kultuuri järjepidevuse nii võimas ja orgaaniline säilumine ja jatkumine läbi nii pikkade aastatuhandete teeb au ainult väheseile rahvusille maakeral teeb au eestluselle seda enam, et miski välissurve ei ole jaksand riuneerida eestluse loomingutungi, mis oleviku ängistuses on ammutanud endale aina väge kas mineviku-mälestusist või tuleviku- unistusist. Kui olevikku nagu ei olegi enam, alles siis tuntakse, milline sisejõud kätkeb traditsioonide pühitsetud pärimuses ja unistuste tiivustatud igatsuses. Orja-sajandid peaksid õpetama just staatilisi sugemeid eestluse olemuses väärtustama: ilma nendeta eesti rahvast ei eksisteeriks juba ammu enam mitte."
TALUPOEGADE JAGUNEMINE. Adratalupojad pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,55 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö. pidid maksma maaisandale või tema läänemeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas, maksid maa eest, ei jaksand palgata tööjõudu. Vabatalupojad olid ennast osaliselt või täielikult adratalupoegade kohustustest raha eest lahti ostnud, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad. Maavabad muistsete eesti ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, sõja korral teenisid feodaali sõjaväes, muid koormisi ei olnud. VÕÕRVÕIMUDE JA EESTLASTE VALLUTUSJÄRGSED SUHTED: Eesti ala vallutamise järel sõlmiti eestlastega lepingud
Nii surid viimane naine ja karu kes mõistsid ussisõnu. Loomad üldiselt on unustamas ussisõnu ja uued põlvkonnad teavad aina vähem ja vähem. Põtru saab veel enda juurde tulemast käsutada aga Leemeit käskudele nad otseselt vastada ei oska ja teevad kõike mida Leemet veel suudab käskida urisedes. Ka inimahve Pirret ja Rääku käis ta külastamas paar päeva peale Põhja Konna leidmist, kuid tundus, et kaks hallikarvas kogu olid kas liiga väsinud pikkast elust, et ei jaksand vastada või olid juba surnud. Istusid seal puude ülemistel okstel terve talve ja järgmiseks kevadeks neid enam näha seal ei olnud. Niimodi jäigi Leemet üksi ja nelikümmend aastat on ta juba valvanud Põhja Konna. Oma päevad Leemet nüüd enamasti magab ja näeb und lapsepõlvest, onu Vootelest ja ta surmast, tema kõdunev keha ei häiri teda ja ta tunneb selles end turvaliselt. See hais on ja jääb igavesti ta sõõrmetesse, hais mis tuleb tast endast kui vanamehest
annaabi.ee 
