Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega. Muuseumi kollektsioonis on sadakond viiulit, vioolat, tsellot ja muud keelpilli,
pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Õõnsatest taimeosadest nt putkest, roost ja pajukoorest valmistati vilesid. Meloodiat sai mängida juba sõrmeavadega (enamasti 3-6 ava) vilepillidel. Paljusid looduslikust materjalist aerofone mängiti suvel karjas käies. Karjapasun - Mängib Juhan Liin, Kanepi khk. Foto: ETMM Karjapasunaga edastasid karjased teateid. Karjapasunaga sarnane pill oli ka jahipasun. Sokusarv (ka sarvepill) valmistati looma, enamasti soku sarvest. Torupill pärineb Aasiast, mis jõudis Eestisse ilmselt Skandinaavia kaudu 12.-13. sajandi paiku ning sai siin peamiseks tantsu ja rituaalide saatepilliks. Torupill. Mängib Tiisu Hendrik ehk Sipli Hindrik, Saaremaa. Foto: H. Tiidemann, ETMM Lõõtspill sündis 19. sajandi algul Saksamaal. Eestisse jõudes tõrjus lõõtspill kõrvale viiuli ja torupilli, sest
Vuripuu Vurr Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) Rukkirääk (osjapill) Putkepilli (härjapill) Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) Pardipill (savipiilu, savipill) Roopill (kõrrepill, rukkipill) Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) Jahipasun ehk jahipiibar Sokusarv (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) Kordofonid keelpillid Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga. Põispill Moldpilli (smollpill) Kannel Viiulit (kiik, kiigepill) Hiiu ehk rootsi kannel Kooriliikumine Eestis 19. sajandil. Ärkamisaeg, laulupidude traditsiooni tekkimine
pikkadel päevadel meelt ning peletasid isegi metsloomi eemale. Pill tehti puust, lepa- või männikoorest harilikult kevadel mahlade liikumise aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest
annaabi.ee 
