Mõõk peeti tihti vaba mehe tunnuseks. Üha populaarsemaks said sõjanuiad, mis olid eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata. Nui on keskmise varrega relv, millel on olnud mitu funktsiooni. Seda on kasutatud nii löömiseks kui ka viskamiseks. Teatud ajaperioodil oli sõjanui võimu sümbol. Sõjanuia kõrval oli ka väga levinud relv oda, mis oli effektiivne pika varrega relv. Odad jagunevad ka mitmeks ratsaniku oda, jalaväelase oda, jahioda ja viskeoda. Ratsanike odad täiustusid selle võrra, et neid muudeti raskemaks. Oda oli eelkõige määratud löögi jaoks ja selle heitmist hobuselt ei praktiseeritud. Keskajal oli oda nii lähirelv kui ka viskerelv. Kaugrelvad Lahingus olid väga olulised vibud ja ammud, mis olid mehaanilised laskerelvad. Nii vibul kui ka ammul olid vajalikud nooled, mida lennutati. Samuti neil mõlemal on olemas omad eelised, kuid tihti vaieldi selle üle kumb neist on effektiivsem
Cinqueda pistodal on teramiku laius tagaosas 5 sõrme. Vasaku käe pistodal on ettepoole kaarduv kaitseraud, sai blokeerida vastase mõõgalööke. Stilett on torkerelv , pika ja peenikese teraga, peamine salamõrvarite relv, ristlõige on ruut. Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem. Partisane (partei relv) kujuneb linlaste relvaks, algseim vorm ei erine eriti tavalisest odaotsast (lehenurgad teravamad ja ulatuvad välja); 17-18 sajand muutub uhkeks kaunistatud paraadrelvaks, kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadena, mõnel pool ka ohvitseritunnuseks. Sponton on lühema teravikuga partisane, kõrvallehti rohkem kui üks, levinud Lääne-Euroopas
Kuuno 51 kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus. «Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole. «Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.» Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole. Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja. See oli seesama vesi, mis vana eremiidi Prohveti-Pärdi koopa-esist kastis. Neiu peatas jõe kaldal hobuse. See kõht oli temale hästi tuttav. Veest paistsid kivid, mida mööda jalakäijad jõest kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest. «Need kivid on veel minu pärast pandud,» mõtles ta meelde tuletades. «Ja-jah, me tahtsime
annaabi.ee 
