See tähendab näiteks usku sellese, et lapsest lähtuvatest projektidest tuleb esile kõik olulised asjad ja ilmingud, mis on inimese elu seisukohast vältimatud. Just pikaajalistes laste ideedele põhinevates ja nende poolt kavandatud projektides tulevad esile nii rakendusmatemaatika, erinevad kunstialad, tehnika ja selle suured saavutused kui ka sotsiaalsed, usulised ja filosoofilised küsimused. Õpetaja seisukohast on muidugi selgem võtta erinevaid õppeaineid juba eelnevalt aineti jagunevana või ühtsete tervikutena. (Pukk & Kinos, 2010) Lapsest lähtumine on suurel määral lapse kasvamise ja arenemise toetamine. See sisaldab lapse individuaalsuse arvestamist, unustamata ka ühistegevust, mis viib lapse kasvamist ja arengut edasi. Lapse vajadustest lähtuv kasvatus põhineb usaldusel ja lapse kasvamise austamisel, mis kajastub ennekõike õpetaja hoiakus lapse suhtes. Õpetaja võtab last
loomise puhul. Antud kujundiga tahtis Platon ilmselt osutada sellele, et kuigi inimesed on kosmost valitseva mõistusliku algega samaloomuselised, ei oma inimhing samasugust täiuslikkuse astet kui on kosmose hingel. Inimhinge suhteline ebatäiuslikkus ilmneb ka selles, et kehaga ühinemisel tekib temas lisaks mõistuslikule veel kaks surelikku hingejagu. Ettekujutust, mille kohaselt inimese hinge peaks üldse käsitlema erinevatesse jagudesse jagunevana ja mitte ühe ühtse hingena, põhjendas Platon sellega, et inimeses, nagu kogemus meile kinnitab, võivad samaaegselt esineda mitu vastandlikku püüdlust. Näiteks võib inimene tunda suurt janu, kuid sellele vaatamata mitte juua ükskõik millisest veekogust. Ta ei tee seda sellepärast, et ta teab võimalikke ohte, mis teda sel juhul võivad varitseda. Nii aga on inimeses üheaegselt kaks teineteist välistavat püüdlust: juua ja mitte juua
kutsealane südametunnistus. Kuid mida peaks ette võtma, kui ta näeb liigagi selgelt, miks ta patsient haige on; kui ta näeb, et tal pole armastust vaid üksnes seksuaalsus; pole usku, kuna ta kardab kobada pimedas; pole lootust, kuna maailm ning elu on ta kibedaks teinud.; ja pole arusaamist, kuna tal pole õnnestunud välja selgitada omaenese olemasolu tähendust?" (JUNG 1977:331) Kui eelpool sai selgeks, et inimese nägemine jagunevana teadlikuks ja alateadlikuks ei pruugi olla üldsegi skisofreeniline kaheks lõhestamine, siis alateadvuses on selline konflikt ometi jälgitav. Jung annab taolisele konfliktile otse dualistliku kuju, kuivõrd tema käsitluses on ju kvaterniteedi üheks osaks valgust levitav, kuid konfliktne Lutsifer. Seega on ka nii üksikinimeses kui ,,kollektiivses psüühes" toimuvale antud pea metafüüsiline mastaap, mis oma
annaabi.ee 
