kodusele pidevalt vaid raha küsimiseks. Jüri on pakkinud oma 7 asja ja võttis nõuks kodunt lahkuda, kuid isa sattus talle peale ja hoiatas teda minemast, lubades talu Jüri nimele kirjutada. Peremees ei andnud tühje lubadusi ja kaup tehti kohe ära. Kui talu oli Jüri nimel, tegi isa juttu naisevõtust. Mats ägestub, kui kuuleb, et Jüri tahab kosida olematu kaasavaraga karjatüdruk Roosi ja nõuab talu endale tagasi, kuid nende jagelemise lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõjaväekutse. Teise tantsu tegevus toimus iseseisvas Eestis. Taavet oli nüüd Aiaste peremees, sest vend Jüri oli sõjas surma saanud. Taavet oli Matsiga võrreldes palju leebem ning ta pabistas talus toimuva pärast palju vähem. Talu perenaiseks oli Roosi. Selle aasta rehepeksu ajal tahtis Aiaste sulane Eedi suvetüdruk Maalilt musi, kuid lõbus mängimine viis kurva õnnetuseni - Eedi kukkus trumlisse
ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivimu poolt jagada, vaid pigem kaasasndinud. Tarkus thendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine. Platon piltlikustab seda nn laeva vrdpildiga: riiki on seal vrreldud laevaga, millel on laevandusest vhetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik smboliseerib rahvast. Selle omaniku juures kivad laevatri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kige suuremad asjatundjad ei ole. Riigilaeva tr on jagelemise objektiks. Igaks neist arvab, et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti ppinud, ei saa osutada oma petajat ega ppimisaega. Pealegi teatavad nad, et seda asja polegi vaja ppida ning on valmis vaenama igaht, kes sellist nudmist valitsejale tahab esitada. Kui ks kildkond on nd mingi kurikavalusega laevatri enda ktte saanud, siis kiidavad nad endid suurteks asjatundjateks laevajuhtimise asjus, samal ajal teadmata midagi ilmaennustamise oskusest vi
vallavolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui katkestus - sinu – (neelab alla) kui mõnel muul? Mis sa veel jätab midagi tahad? ütlemata MAIE: Sellepärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu. ENN: Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, 9 kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit! MAIE: Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni su enese kahjuks pikemalt aru andma! ENN: Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teist niisugust enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav – MAIE (vahele): See ei ole minu süü! ENN (uhkelt): Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen. Kas sina üksi mind tahad ära põlata? Ei usu! MAIE (püsti tõustes): Nüüd saab küllalt. Sa ei
ebaõiglusega selle sõna platonlikus tähenduses – inimesed, kel pole vastavaid eeldusi, püüavad riigivõimu teostada. Platon piltlikustab seda “Politeia”`as (488a – 489a) nn laeva võrdpildiga: riiki on seal võrreldud laevaga, millel on laevandusest vähetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik sümboliseerib rahvast. Selle omaniku juures käivad laevatüüri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kõige suuremad asjatundjad ei ole. “Riigilaeva” tüür on jagelemise objektiks. Igaüks neist arvab, et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti õppinud, ei saa osutada oma õpetajat ega õppimisaega. Pealegi teatavad nad, et seda asja polegi vaja õppida ning on valmis vaenama igaüht, kes sellist nõudmist valitsejale tahab esitada. Kui üks kildkond on nüüd mingi kurikavalusega laevatüüri 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
annaabi.ee 
