Nad võitlesid pikalt. Samal ajal panid rüütlid maja põlema. Ka Jaanuse isa Tambet võeti vangi. Maanus kahjuks küll suri kuid Jaanus pääses eluga. Ja niimoodi sai alguse Jaanuse mässajaks muutmine. Jaanus kogus üle terve Eesti palju talupoegi kokku ja ässitas neid võitlema oma koduriigi ja vabaduse eest. Väga paljud surid lahingus. Vahepeal leidis Jaanus enda isa Tambeti laiba ja seal sel hetkel teadis ta et nüüd on piir ja ta peab tasuma Oodole. Nii ta saigi nime Tasuja. Jaanuses oli saanud võitu kättemaksuhimu traagiliste sündmuste sunnil.. Ta küll suutis Oodo tappa kuid kõik talupojad ja Tasuja ise suri lahingus sakside vastu. Mõned pääsesid väravast sisse ja need kes redeliga mööda müüri ronisid said nuga või lükati alla. Talupojad suutsid palju maju ja mõisaid ära põletada kuid loss jäi päris terveks. Minu arust teadis Jaanus juba ennem et nad ei suuda alistada Sakse kuid ta oli nii kättemaksu himuline et ta ei suutnud peatuda
valitsenud Jaanus enam ennast ning Oodo sai korraliku lõuahaagi. Emmi karjatas, eremiit kiskus aga Jaanuse Oodost eemale. Ähvardades Oodo lahkus, Emmi tema järel aralt Jaanusega jumalaga jättes. Prohveti- Pärt noomis Jaanust, et see ennast meelega hukatusse saadab. Ta avaldas lootust, et õiglane Emmi isale räägib, mis metsas tegelikult juhtus, ning nii suurema õnnetuse ära hoiab. Sõprus noorte vahel oli aga selleks korraks lõppenud. Prohveti- Pärt nägi Jaanuses omadusi, mis talle väga meele järele olid, mistõttu ta võttis poissi õpetama hakata: erinevaid tarkusi ja vehklemiskunsti. Möödus jälle umbes 5 aastat. Lodijärve lossis toimus paljude suursuguste külaliste osavõtul uhke jahipidu. Külaliste hulka kuulus ka noorhärra Kuuno von Rainthal, kelle süda lossipreili Emiilie vastu mitte ükskõikne ei olnud. Lodijärve lossihärrale oleks see meeltmööda olnud,
ümber tõmmata. Ta ei hoolinud vastaste katseist, vaid raius edasi. Seal tungis valus karjatus viimase sulase suust tema kõrvu. Jaanus pöördus äkisti ümber. Kolm rüütlisulast olid tal taganemistee kinni pannud. Nende vahelt nägi ta majaukse pärani lahti olevat ja viimase sulase keha põigiti lävel lamavat. Õnnetu oli surmahirmus majja sisse püüdnud pääseda, kuid ust avades sai ta surmahoobi ja langes uksega ühes kotta. Lahtine uks äratas Jaanuses uue mõtte. Ta oli nüüd üksipäini verejanulise salga vastu, igast küljest irvitas temale armutu surm vastu -- ja noores mehesüdames ärkas vägevasti elutahe. Ta kargas äkilise tuhinaga teetakistajate kallale, lõi esimesel ühe hoobiga pea lõhki, ajas teisel mõõga kaelast läbi ja hüppas üle sulase surnukeha majja. Isandad ja sulased jäid kohmetult seisma ja üks luges teise silmist: «Ei mina selle küüsi 87 himusta langeda. See pole talupoeg ega inimene, see on püsti kurat!»
annaabi.ee 
