Tasuja ja ta mehed läksid tagant olevast uksest sisse mis oli lahti. See tee viis keldrisse. Tasuja nägi ühte inimest seal kes oli kinni seotud. Ta läks sellele inimesele lähedamale ja nägi, et see on tema isa Tambet. Ta oli surnud. Tasuja läks oma meestega edasi ja läks ühte ruumi kuhu kõik olid varjunud. Seal oli ka Oodo ja Emiilia. Tasuja tappis Oodo ja oleks peaaegu ka teised tapnud kui Emiilia sai aru, et Tasuja on Jaanus, kõik teadsid, et ta on surnud ja läks Jaanuselt alastust paluma. Jaanus kukutas mõõga maha ja vaatas natuke aega ja võttis uuesti mõõga ja läks ruttu oma meestega edasi Tallinna lahingusse, kus ta ise surma sai.
Kui Kuuno märkas hirve ja Emiilia teda loomale järgnema julgustas, jäi ta üksi jõe äärde ja meenutas vanu aegu. Olid nad ju ammu- ammu Jaanuse ja Oodoga siin mängimas käinud. Ta mõtles, et mis võiks Jaanusest saanud olla. Märkamatult jõudis Emiilie Jaanuse koduni. Ta nägi Jaanust aias raamatut lugemas. Mõlemad olid kohmetud üle pika aja kohtudes. Varsti nad juba jutlesid nagu vanasti. Paratamatult läks jutt ka eestlaste olukorrale ja nende rõhujatele. Emiilia küsis Jaanuselt, et kas noormees ka tema isa ja venna ja võib- olla ka Emmi enese vastu kätt oleks valmis tõstma. Jaanus oli tütarlapsele vastamisega päris kimpus. Õigust ei tihanud ta öelda, see oleks olnud Emiilia suhtes liiga julm. Olukorra päästis rüütel Kuuno, kes tuli Emiiliat juba otsima. Noored jätsid kiiruga hüvasti. Jaanus mõtles juhtunu üle veel pikalt. Kui Jaanus hiljem Külasse läks, astus ta sisse ka ühte viletsasse sauna, kust ta tihti läbi astus.
«Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades. «Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra 23 sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!» Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all. «Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. «Oled sina ka rüütli poeg?» küsis ta pärast seda Jaanuselt. «Ma olen vaba mehe poeg,», vastas Jaanus uhkusega. «Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?» päris Emmi. «Kas teil on ka aed ja hoov?» «Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.» «Ja aed kah?» «Aed on kah.» «Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?» päris Oodo. «Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.» Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel:
annaabi.ee 
