mille vastne seejärel sisse imeb. Sarnaselt paljude teiste röövvastsete liikidega ei ole ka jaanimardika vastne võimeline tahket toitu närima ega neelama. Sageli juhtub, et surmatud limusega on maiustamas mitu jaanimardika vastset. Sel juhul on need suutelised saaklooma palju kiiremini "vedeldama", ent ka siin võitlevad nad omavahel soodsaima asendi pärast. JAANIMARDIKA VAATLEMINE Jaanimardika aktiivsuse tippaeg on juunist augustini, ent kõige lihtsam on neid vaadelda juunis-juulis. "Jaaniussikesi" näeb niitudel, nõlvadel ja lagendikel peamiselt lubjase aluspinnaga aladel. Lupja vajavad limused oma kodade arenguks ning seal, kus esineb tigusid, viibivad alati ka neist toituvad jaanimardikate vastsed. Jaanimardikad veedavad päeva varjualuses. Neid on küll lihtne leida piisab vaid kivi ülestõstmisest. Emased väljuvad oma varjupaikadest hämaras. Sageli näeb ühes kohas mitut emast. Kui neid ehmatada, lõpetavad nad helendamise, kui aga ettevaatlikult
hetkeks. Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema. Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele
Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema. Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas
sissepääsu. Parkettpõrand vappus. Taamal hakkas häirekell helisema. Kuraator lamas hetke hingeldades maas ja püüdis olukorras selgusele jõuda. Ma olen ikka veel elus. Ta roomas lõuendi alt välja ja otsis pilguga koopataolisest ruumist kohta, kuhu võiks varjuda. 2. Tove Jansson: Muumipapa memuaarid. Tlk V. Beekmann. Tln 1975. Eessõna Mina, Muumitrolli papa, istun täna õhtul akna juures ning näen jaaniussikesi tikkimas oma salapäraseid mustreid aia sametisse pimedusse. Lühikese, kaduva eluga, kuid õnnelikud putukad. Perekonnaisa ja majaomanikuna heidan ma nüüd nukralt pilgu tagasi oma tormisele noorpõlvele, mille kirjeldamist ma praegu alustan, ning memuaarisulg väriseb mu käes. [...] Mul on tekkinud mulje, et ma olen korda saatnud üsnagi palju head ja veel rohkem niisugust, mis tundub hea olevat. Samuti püüan ma olla nii kena ning pidada
erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega. Teiste uskumuste kohaselt peab erinevaid sõnajalaõisi olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne, aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema. /4/ Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli
annaabi.ee 
