Mart Saar Ta sündis 1882. aastal Suure-Jaani lähedal Hüpassaares, keset soid ja metsi, kus talle said juba lapsepõlves omaseks ümbritsev loodus ja kohalikelt pillimeestelt kõlanud rahvaviisid. Muusika hakkas teda paeluma viieaastaselt, kui kuulis pulmas olles suupilli ja simblit. Peagi hakkas ta iseseisvalt õppima orelit, mängides kuulmise järgi kõrvu jäänud meloodiaid. Pärast õpinguid Kaansoos, Suure-Jaanis ja Põltsamaal astus ta 1901. aastal Peterburi Konservatooriumi, kus õppis Louis Homiliuse käe all orelit ning Anatoli Ljadovi ja Nikolai Rimski- Korsakovi juhendamisel kompositsiooni. Viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus kohalikku rahvamuusikat. 1904. ja 1907. aasta suvel käis ta ka ise rahvaviise kogumas. Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Mart Saar elama Tartusse, kus tegeles lisaks heliloomingule pedagoogilise tööga ning mängis kontsertidel orelit ja klaverit. 1921. aastal puhkes tema...
tekkinud sellist tohutut hierarhilist "tõeministeeriumi". Teisisõnu, selleks et tunnetada tõde ei pea minema kellegi jutlust kuulama ega organisatsioonidesse koonduma. Paljud budistid on ise omal käel õppinud (2). 9 3. JAAPANI BUDISM Budismi saabumisega Jaapanisse on keeruline lugu. Jaapani religiooni ajaloo uurija Masaharu Anesaki andmetel saabus Jaanisse üks nimekas Budist Shiba Tachito aastal 522. Pole teada, milliste ringkondadega ta Jaapanis suhtles. Ametlikult on budismi leviku algus Jaapanis siis, kui Koreas asuva riigi Backche delegatsioon saabus Jaapanisse kas 538 või 522 aastal. Saatkond külastas Yamato õukonda ja tõi kingituseks kaasa buda kujusid ja hiinakeelseid budistlikke tekste. Budism on üsna agressiivne enda religioosses väljenduses, eriti tol ajal, kui ta positsioonid Indias kaotas ja leidis uue levikuala Ida-Aasias
Tegelane püüab katkestada suhteid välismaailmaga, läbi lõigata kõik niidid, mis seovad teda elu ja tööga, ning anduda üksnes ja ainult oma läbielamistele ja mälestustele. Aga just selliste kõige privaatsemate elamuste analüüsi kaudu avaldub üldisem, ontoloogiline tase. Välismaailm jõuab teosesse isegi selle määrani, et hakkame Jaani nägema kui ajastu produkti. Tema elamuste taga aimame maailmas valitsevaid pingeid, ebakindlust ja hirmu homse ees. Autori suhtumine Jaanisse on mitmetähenduslik. Teose esimene pool kujutab tegelase meeleheidet, surma läheduse traagikat. Ent mida enam Jaan oma käitumise ja olemise seesmist mehhanismi avab, seda enam sugeneb teosesse autoripoolset irooniat, mis finaalis kulmineerub irvhambalikus sündmustesse sekkumises, Jaani kannatuste tühjaks luuluks tunnistamises. Küsimus ei ole ainult Jaanis kui ebahaiges, kelle surmamõtted on
annaabi.ee 
