ebaõnnestumistes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Jaan Tatika juures oli olnud juba sünnist saati midagi omalaadset, nimelt puudus tal parema käe pöial. Kui Jaan juba käima õppis, ronis poiss keelust hoolimata akna peale ja kukkus sealt välja. Vedas, sest ta maandus otse vene aedniku pea peal olevasse sõstrakorvi. Sealt saigi alguse Tatika kuulsus. Kaheksa aastasena astus Jaanike rahvakooli, kus peale kõiksuguste muude vigurite, hakkas ta oma erilisi mõtteid nikerdama koolilaudadele. Selliseid lollusi koolmeistrid ei sallinud ning peale kolme kooli pinkide soojendamist, otsustas Jaan 16- aastaselt koolipoisi staatusest välja astuda. Selleks ajaks oskas Jaan tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki ja mõistis vigadega kirjutada. Ei leidnud noormees omale ka mitte mingisugust tööd, nii jäigi Jaan pingsalt ootama oma kuulsuse tähelendu
moodustavad eripärase värvinguga slängisõnad. Hinnanguteljel asetuvad sõnad selle järgi, missugust emotsionaalset hinnangulaengut nad kannavad. Sellel teljel asuvad deminutiivid ja augmentatiivid. 1. Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- võikene-tuletis, nt lonksuke(ne) vrd lonks, hiireke(ne) vrd hiir, tütreke(ne) vrd tütar, Jaanike(ne) vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive:poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. 2. Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas
tule koju, tunne oma! Mats su oma, hoia teda, Jaan su päris, pea teda! Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulevad nendega tagasi. Kõnelagin ja seletamine. KARJALAPSED (kargavad jaanitule ümber ja laulavad.) Puhas püha Jaanikene, hoia minu karjakest karja minnes, koju tulles! Hoia metsa kahju eest, õpeta sa põõsa tagant karja haljast heina sööma! (Kilkavad) Jaanike! Jaanike! (ja jooksevad laiali.) VANALDANE MEES (võtab midagi pihuga maast ja pillub tulle). Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu peale! Sarvemäng näitelava taga; tuttav lehepilli-lugu. I TÜDRUK. Tammaru Margus! II TÜDRUK. Margus jah! Tema lehepilli-lugu! Mõned jooksevad vastu, teised teevad pilliloo järgi lühikese jalakeerutuse. MARGUS, MARI, TIINA, TAMMARU PEREMEES ja PERENAINE tulevad. Mõlemad viimased jäävad ettepoole, vanemate inimeste juurde seisma.
annaabi.ee 
