elu sünagoogides peetavatele kogunemistele. Sünagoogiteenistuse läbiviimiseks on vajalik kümne mehe kohalolu. Jeesuse päevil oli sünagoogil neli funktsiooni : Kool, kus juudi lastele õpetati käsutundmist. Jumalateenistuste pidamise paik. Sotsiaalne keskus, kus sai näiteks matuseid pidada ning ka kohtukoda. Sünagoogi vaimulikeks on rabid. Juudi keel Neil on mitu erinevat keelt. Heebrea keel, mille üht varianti (ivriiti) kõneldakse praegu Iisraelis. Juutide keeleks on olnud ka jidsi ja ladiino keel. Tähtsamad sümbolid Menora - seitsmeharuline küünlajalg. Taavetitäht - see kuusnurk olevat olnud Taaveti kilbil, 17 saj. hakati neid kasutama sünagoogide tähistamiseks. 1897 sai ta sionistliku liikumise sümboliks, nüüd on ta ka Iisraeli riigilipul.
Integratsioon Pärast Eesti iseseisvumist hakkas kujunema uus Eesti juutkond teise põlvkonna baasil. Enamik otsustas Eesti Vabariigi kodakondsuse kasuks. Need olid paljudel elualadel katsetavad ja aktiivsesse ühiskonnaellu pürgivad inimesed. Vastupidiselt kardetud kapseldumisele toimus integratsioon. 1926. aastal said juudid vastavalt rahvus vähemuste kultuurautonoomia seadusele Eestis sisemise omavalitsuse. Juutidel oli võimalik õppida oma keelt (jidisit ja uus-heebrea keelt ehk ivriiti) ning oma rahva ajalugu, täita usukombeid ja säilitada traditsioone. Kultuurautonoomia hõlmas hariduslikke ja kultuurilisi funktsioone ning sobis ülihästi sellistele väikesearvulistele vähemustele, kes asusid hajali ja eeskätt linna- des. Eesti juutkond oli peamiselt jidisikeelne, vallates samas ka eesti keelt. Olukorras, kus oldi ühelt poolt küll ära lõigatud Baltikumi juudi keskustest, kuid teiselt kasutati seadusega tagatult kõiki
1. – kogukondade vananemine, sellega seoses ka vaesumine; 2. – integreerimine põliselanikkonnaga, sest üle poole juutidest on venekeelsed; 3. – vaimuelu eemaldumine judaismist, rahvuspühadest peetakse kinni, kuid sünagoogide külastamine väheneb: 4. – kogukondade sisemine lõhenemine poliitiliste erimeelsuste tõttu; 5. – ühtse rahvuskeele puudumine, jidiš on välja suremas, seda räägivad vaid vanurid, noored õpivad koolis uusheebrea keelt – ivriiti, enamik juute kasutab kõnekeelena kas eesti, läti, leedu või vene keelt. [...] Eestlastel ja juutidel ei ole olnud ja ei ole mingeid objektiivseid põhjusi vastastikuseks vaenutsemiseks. Mõlemad rahvad on olnud paljuski saatusekaaslased. Eestlased on enamikus suhtunud juutidesse sõbralikult. Juudid on omakorda olnud Eestimaa lojaalsed kodanikud. Elhonen Saks, Kes on juudid ja mis on holokaust?, kirjastus Sild, Tallinn, 2003.
annaabi.ee 
