Lühike kerge rõhuga I välde, pikk kerge rõhuga II välde, pikk raske rõhuga III välde. Välde määratakse silbi alguskonsonandile järgneva osa järgi. · Taktivälteteooria välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali vahel on pöördsõltuvus: mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi takti isokroonia st taktid hääldatakse alati enam-vähem ühepikkustena (Lehiste, Wiik). 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? · Intonatsioon ehk lausemeloodia. On häälekurdude võnkumise sagedus, see tähendab, et fonotatsioon määrab intonatsiooni. Näitab, kust üks lause lõppeb ja teine algab. Ilma küsisõnata küsimuste moodustamisel on abiks. 50. Mis on toon
silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge rõhuga I välde, pikk kerge rõhuga II välde, pikk raske rõhuga III välde. Välde määratakse silbi alguskonsonandile järgneva osa järgi. 3) Taktivälteteooria välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali vahel on pöördsõltuvus: mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi takti isokroonia st taktid hääldatakse alati enam-vähem ühepikkustena (Lehiste, Wiik). Eesti välteproblemaatika põhiküsimused: 1) kas binaarsed või ternaarsed vastandused? 2) Kas hääliku- või silbivälted? 3) Kas rõhk ja välde on üks või erinevad nähtused? 4) Kas foneemid on lühikesed ja pikad või ainult pikad st, et pikad on kahe ühesuguse foneemi järjendid? Pakutud on ka nelja välte võimalikkust (Remmel, Viitso), kuid see pole toetust leidnud.
Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil. Nn Veske-Collinderi teooria: kui sõna lüheneb ühe silbi võrra, siis hääldus intensiivistub, et kogupikkus säiliks samana. Nn asepikendus osastavas käändes, kui kadus lõpp -ta. Ariste teooria. 1947. a on Ariste väitnud, et just esisilbi välte pikenemine põhjustas kolmanda silbi ärajäämise. Esisilp pikenes isokroonia (samapikkuspõhimõtte) tõttu. Esisilpi hääldati pikemalt siis, kui teine silp oli lahtine, ja lühemalt, kui teine silp oli kinnine. Kinnine silp nõudis rohkem hääldusenergiat. Nähtus kasvas üle VV-ks, kus välte erinevust hakati tõlgendama grammatilist tähendust kandva vaheldusena. Osastava lõpp kadus. Mati Hindi teooria. 13. sajandil väljendati AV-likes sõnades grammatilisi tähendusi tüveteisenduste teel
annaabi.ee 
