lõpmatus universumis. See, kuidas universum tekkis, pole oluline ja seega pole võimalik seda teada. Oluline on see, kuidas universum töötab. Autor seletab ka Einsteini teooriaid. Lihtsa põhjuse ja tagajärje seaduse kohaselt peab plahvatusel (siinkohal Suurel Paugul) olema Alustaja. Einsteini ,,ülim mõistuslik jõud" pole siiski Piibli Jumal. Ta oli küll veendunud, et mõistuslik ja loov Jumal on universumi loonud, aga eitas ta Jumala isiksuslikkust. On toodud välja ka teooria, et universum on võnkuv massiga kehad tõmbuvad üksteise poole. Suure Paugu teooriale on ka vastuseis, et seda pole kunagi juhtunud (Eric Lerner). Väidetakse, et pole olemas olnud mingit Suurt Pauku ega ka Loojat mitte. Füüsikaseadusi ei tunnistata ja seega ei saa füüsilises maailmas millegi olemasolus kindel olla. Piiblis väidetakse ühemõtteliselt, et aeg on lõplik, et ajal on algus, et Jumal lõi aja.
1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejad – Lisl Lindau, Ants Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri sugestiivsed, kosmilist kõiksust ja inimlikku intiimsust ühendanud lavastused, millest suur hulk põhines rahvuslikul klassikal – sügavam seos on tal olnud Kitzbergi ja Tammsaare loominguga. A. H
realiseeritud loomuõigusena. Ei ole olemas mingit erilist loomuõigust, on üksnes riigist tulenev õigus [Luts 1997, lk 116]. Pidi riik jääma nii kauaks ,,vabaduse sundijaks" kuni inimsugu on lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele, et Jumala riik on jõudnud maa peale [Ibid., lk 117]. Friedrich Wilhelm Josef Schelling (1775-1854) oli seisukohal, et inimese individuaalsus sai tõeliselt vallandud üksnes tema täielikus andumuses konkreetsele ühiskonnale. Riigis ei ole enam olemas isiksuslikkust, vabadust ega vastutust. Riigil ei olevat ühtegi eesmärki peale iseenese ehk teisisõnu: riik on ise oma eesmärk [Ibid., lk 117]. Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) on jõudnud riigi jumalikustamises ja absolutiseerimises kõige kaugemale. Hegeli riik oli maailmavaimu kehastus teatud rahvas [Ibid., lk 119]. Niisugusena kujutas see endas totaalset kõlblust, mis ühendab eneses nii moraali kui õiguse. Indiviidi subjektiivne vaim pidi selles kõlbelises
annaabi.ee 
