Isiksuse kirjeldamiseks võib leida mitmeid eripalgelisi vaatenurki või käsitlusviise ehk isiksuseteooriaid. Peamised isiksuse käsitlemise paradigmad on: Psühhodünaamilise käsitluse järgi mõjutab inimese isiksuse arenemist seesmised psüühilised jõud, mida inimene endale ei teadvusta (impulsid, instinktid, varajased kogemused lapsepõlvest), ehk isiksuse kujundab alateadvus. Humanistlik käsitlus vaatleb inimest kui tevikut, indiviidi, kus isiksuse kujundab inimese vaba tahe. Inimesel on kontroll ja vastutus oma elu eest ning inimene püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole Kognitiivne lähenemine rõhutab, et mõtlemine, teadlikkus, analüüsivõime, taju juhib inimese käitumist. Isiksuse kujundab sotsiaalne õppimine ja sotsiaalsed kasvutingimused. Bioloogilise teooria suund kirjeldab isiksust organismis, eriti ajus, toimuvate bioloogiliste ja keemilisted protsesside kaudu. Seadumus- või iseloomujoonekeskne käsitlus põhineb inimese iseloomujoontel ...
Esimene, nagu ka hea tavana kombeks, on ehk rohkem sissejuhatav ja antud ainevaldkonda tutvustav peatükk. Tutvustatakse organisatsioonikäitumise olemust, ajalugu ja uurimismeetodeid, räägitakse organisatsioonikäitumise seosest teiste teaduste ja teooriatega ning peatutakse põgusalt juhi rollil ja töö korraldamisel. Teises osas peatutakse individuaalsusel ja selle mõjul organisatsioonile. Antakse lühike ülevaade tähtsamatest isiksuseteooriatest (suurema tähelepanu alla on võetud Bandura õppimisteooria), räägitakse väärtustest ja hoiakutest, tajust, motivatsioonist, tööga rahulolust ja otsustamisega seonduvatest probleemidest, pikemalt peatutakse eestvedamise teooriatel. Kolmas peatükk on pühendatud suhtlemispsühholoogiale. Kiiresti on üle mindud suhtlemisvahenditest, -stiilidest, -tõketest jms. Põgusalt peatutakse enese- kehtestamisel, läbirääkimistel, kuulujuttudel (sic
intelligentsuse uurimisel. Selle teooria kohaselt on olemas üks intelligentsuse üldfaktor (g-faktor) kui ühine tuum ja sellega seostuvad spetsiaalfaktorid. Samale seisukohale jõudis Vernon, analüüsides Thurstone paljufaktorilist lähenemist. Kahest eelmisest paremini tuntakse R. Cattelli hierarhilist intelligentsuse teooriat. Hiljutised kokkuvõtted ja uued analüüsid faktoranalüütilisel meetodil loodud isiksuseteooriatest viivad järeldusele, et hierarhilised teooriad on tegelikkusega paremas kooskõlas kui lihtsalt mitme faktori teooriad. 1.2.4. Robert Sternbergi intelligentsuse teooria Sternberg kritiseerib faktoranalüütilist lähenemist ja ütleb, et õigeim lähenemine on tunnetuslik. Ta väidab, et vaja on uurida intelligentsuse testide täitmiseks vajalikke kognitiivseid komponente (võimeid). Tavaliste inimeste antud hinnangute analüüsi alusel võib intelligentsuse jaotada kolmeks liigiks:
annaabi.ee 
