vastupanu võimudele tehti sellekohane ettepanek, kuid saabus teade koosolekule lähenevatest sõjaväelastest ja inimesed jooksid laiali, mõned arreteeriti. Käremeelsemad kogunesid öösel, võtsid kaasa relvad. 12.12 hommikul hakkasid üksikud salgad liikuma Tlnast laiali. Peamiseks eesmärgiks oli talurahva üleskihutamine avalikuks vastupanuks. Mõisahäärberits usuti olevat rohkesti relvi, otsiti ka neid. Tegutseti stiihiliselt, puudus salkade keskne juhtimine, isikkoosseisud olid äärmiselt ebapüsivad. Paljud ei pidanud retke raskustele vastu, pöördusid tagasi koju, ka mõned talupojad ühinesid, elasid viha välja enamasti oma kihelkonnas. Käidi mõisast mõisa, võeti üle kõik mõisates leiduvad relvad, enamasti jäi saak üsna kesiseks, pandi kinni ümbruskonna kõrtsid. Maameestele peeti revolutsioonilisi kõnesid, kutsuti vastuhakuga ühinema. Mõnel pool võtsid tuld kohalikud mehed, tungisid mõisatesse, võtsid asju, mis neile meeldisid jne. Tihti
Otsustav edu jäigi tulemata. Selleks et vähendada survet Punaarmeele, mis oli tekkinud Petseri- Orava-Vastseliina kolmnurgas, alustas tegevust 17. märtsil Läti Punaarmee. Punased jõudsid välja Haanja kõrgustikeni, oht ähvardas ka Võrut. Teine Läti Punaarmee rünnakukolonn liikus Valga suunas. Seegi kord sai rahvavägi kuidagi moodi oma kriisist üle, eriti raske oli see, et reserve ei olnud. Märtsikuiste lahingute ajal toimus kõige suurem meeste väljalangevus. Väeosade isikkoosseisud sulasid kiiresti kokku. Sellele vaatamata, märtsi lõpus läks Rahvavägi ise pealetungile Võru-Haanja piirkonda. 29. märtsil võtsid soomusringid uuesti üle Petseri ja pärast seda saabus justkui väikene hingetõmbepaus. Läti Punaarmee kasutas seda, et rahvavägi ei suuda luua pidevaid kaitsepunkte, selleks, et liikuda läbi rindejoone. 22. aprillist lahutas Punaarmeed Võru raudteejaamas kõigest 1,5 km. Eesti soomusrõngud olid jäänud looduslikku lõksu - kevadine suurvesi
pidusid, kõrtsid olid õhtuti publikut täis kiilutud” (ibid). Seega hea aeg džässbändidele. Seda väidet kinnitab ka Tartu Garnisoni klubi kassaraamat, kus on tihedalt sissekandeid seoses pidude finantsküljega (EAM F 325, N1, S2 nr 36, 39). Sagedamini korduvad orkestriühing Kalev (A. Sillaots) ja orkestriühing Rütmi Poisid (asjaajaja Joh. Paabut). Kes muusikutest neis mängisid, ei ole teada. Nagu eeltoodust nähtub, on kadunud kõik orkestrite ingliskeelsed nimed, kuigi isikkoosseisud muutusid vähe, s.t toimus lihtsalt olemasolevate kollektiivide ümbernimetamine, millega kaasnes mõnel juhul ka tarbetu “sotsialistliku atribuutika” (nt “dirigent” Roose) sundlisamine. Seoses uue korra kehtestamisega tekkis teisigi paradokse – näiteks nähtub eeltoodud garnisoni klubi kassaraamatust, et hoolimata sotsialistlikest eraomandit ja eraettevõtlust välistavatest seadustest muutusid tantsuorkestrid nüüd endistest palgatöölistest kollektiivseteks eraette- 157
annaabi.ee 
