t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid pigem liituda seda alleeli omavate mittesugulastega, kui seda alleeli mitteomavate sugulastega. Õistaimedki kasutavad tihtipeale geneetilisi markereid selleks, et vältida ohtlikku lähisugulusristumist. Näiteks mõnel taimeliigil leiavad ainult need tolmuterad, mis kannavad DNA ahela teatud lookuses alleele, mis retsipiendil puuduvad, aktsepteerimist retsipiendi poolt. Osal taimedel esineb kaht tüüpi õisi, isetolmlevaid ja risttolmlevaid. Viimased põlgavad kõik iseenda tolmuterad ära, esimesed eelistavad aga just iseenda tolmuteri. Geneetilised markerid on vanemate ja järglaste omavahelises äratundmises kasutusel näiteks lindudel ja imetajatel (s.h. inimesel), pesakaaslaste äratundmises ühiselulistel putukatel (mesilased, sipelgad), vendade-õdede äratundmises konnadel ja koduhiirel. Laialt on kasutusel ka keskkonnast omandatud markerid. Näiteks herilased ja meemesilased
liik on see, mis kasutatud tunnuste poolest üksteisest erinevad... 1.1.5. Liikide eristamine on paljudel juhtudel küllalt raske; eri tead- lased võivad samas rühmas (näit. perekonnas) eristada ühe, mõne või palju liike. Anekdootliku (nominalistlikku seisukohta väljendava) aforismi koha- selt on liik see, mida hea süstemaatik liigiks peab. Eriti zooloogide seas varem laialt levinud bioloogilise liigikontseptsiooni kohaselt ei saa lii- kideks pidada isetolmlevaid taimi, homotallistlikke (ristumiseta paljune- vaid) seeni jt. arvukaid ühevanemalise (uniparentaalse) pärilikkusega orga- nisme - kuigi neil on siiani liike eristatud. Ristumisbarjäär on sageli ainult osaline, tuntakse ka perekondadevahelisi hübriide. Seentel esineb nn. A-B-C -süsteemi: näit. võivad ühel mandril esinevad taksonid A ja B olla omavahel mitteristuvad, kuid on seda teisel mandril esineva väga ligi- dase taksoniga B. Seentel esineb ka nn
rootsud ja õieraod. Lehed kolme lehekesega, millede alusel on liigesrakud, mis võimaldavd lehekeste kokkulangemist auramise kahandamiseks ja kaitseks (öösel, madalal õhutemperatuuril ja ereda valguse puhul). Valge õis asub kuni 10 cm pikkusel õieraol; taimel on kahesuguseid õisi: ühed avanevad keskpäevaks, neid külastavad tolmeldajad putukad; teised on kinnised ja nendes õites toimub isetolmlemine. Õitseb mais ja juunis, kuid isetolmlevaid õisi võib leida kuni hilissügiseni, need asuvad lühikestel raagudel ja jäävad metsakõdu või sambla varju. Viljaks on lihakas kupar, mis küpsenult paiskab seemned kuni 2 m kaugusele, kust need sipelgate poolt edasi kantakse. Paljuneb nii seemnetega kui vegetatiivselt risoomiga. Kasutamine: oksaalhappe sisalduse tõttu on taime maapealne osa hapukas, mistõttu saab kasutada salatite ja suppida valmistamiseks. Suurel hulgal tarvi-
annaabi.ee 
