maailmale oma 'elujaatamisest' ning kristliku maailma 'elueitamisest' Kuigi tagasivaates enesehävitusliku tee valinud, sai tema ideedest ja faktist, et autoriteet selle alal hoidmist talus, verstapost uutmoodi maailma tähistamiseks: pluralistlikku maailma. Tolerants, mitmekesisuse soodustamine, on kogu lääneliku inimkonna eliksiiriks. Seega ei saa öelda, et individualism oleks üks ainus aktsepteeritav eluviis, vastupidi: traditsiooniline ja konservatiivne õitseb kõrvuti liberaalse iseteadvusega ning liberaalse iseteadmatusega. Ekstreemsus, olgu selle aluseks mingi religioon, avastus või väärtushinnang, koeksisteerib kõigi vahepealsete varjunditega. Tolerants on ka kogu lääneliku ühiskonna mürgiks. Halastusühiskonnas muutub autoriteedi pehmus enesestmõistetavaks, selle tugevnemine diskrimineerimiseks ning puudujääk haiguseks. Üha enam verd voolab just selle tõttu, et liberaalne ühiskond ei suuda vastu seista oma ekstreemsemate osade vastu ning
Smürna lähedal. Zeusi pojana, keda jumalad austasid rohkem kui teisi kõrgeima jumala surelikke lapsi, oli Tantalosel lubatud istuda pidulauas Olümposel, kus ta võis maitsta nektarit ja ambroosiat. Kreeka koorilüürik Pindaros jutustab, et Tantalose patt seisneski nektari ja ambroosia varastamises, ning peab valeks järgnevat müüti kuninga poja Pelopsi kohta. Nimelt langesid jumalad nii madalale, et käisid Tantalose palees ja einestasid koos surelikuga. Piiritu iseteadvusega tappis Tantalos oma poja Pelopsi, keetis ta suures katlas ära ja pakkus jumalatele toiduks. Nähtavasti tahtis Tantalos kõige jubedamal ja vapustavamal kombel näidata, kui hõlbus on alandada kardetud, austatud ja jumaldatud taevalisi. Olümplased lahkusid vihaga õudsest pidulauast ning karistuseks pidi Tantalos neetuna seisma allmaailmas näljasena ja janusena vees, mis jooma kummardades maasse imbus, pea kohal
„Proua Linde:... ma olen ühteaegu uhke ja õnnelik, et mulle oli võimalus oma ema viimaseid elupäevi enam-vähem mugavaks teha.“(lk18) „Nora: Ta ütles, et ma olen kergemeelne ja et tema kui abielumehe kohus on minu tujudele ja kapriisidele mitte järele anda...“(lk-20) „Proua Linde: Ja kas sa ei ole kunagi hiljem oma mehele üles tunnistanud? Nora: Ei, taeva pärast, kuidas võid sa seda mõtelda?, Temale, kes selles suhtes nii range on! Ja peale selle- Torvald oma meheliku iseteadvusega-, kui piinlik ja alandav oleks talle teadmine, et ta minul midagi võlgneb.“(lk21) „ Nora: Aga oli siiski hirmus mõnus niimodi istuda ja tööd teha ja raha teenida. Mul oli peaaegu tunne, angu oleksin ma mees.“(lk.22) „Proua Linde: Peab ju elama, härra doktor. Rank: Jah, on ju üldine arvamine, et see on hirmus tarvilik.“(lk.24) „ Nora: Mul oleks nii kange tahtmine ütelda: kuradi kurat. Rank: Ega te hull ole! Proua Linde: Issand hoidku, Nora“(lk.26)