ühesugused euro rahatähed. Varsti liitub ka Eesti nendega. Paljud jääksid kindlasti meie oma Eesti krooni igatsema, mida oleme juba peaaegu 15 aastat kasutanud. Euro on kõikjal ühesugune aga meie oma kroon on eriline ja kusagil mujal ei ole kasutusel sellist raha. Praegu Eestis kasutusel olevatel rahatähtedel on Eestile tähtsad inimesed, nagu Keres, Tammsaare, Koidula, Jakobson need on inimesed, kes oma tegevusega aidanud eesti rahval kasvada ja iseeneseks saada. Jakobsoni isamaalised kõned, Tammsaare sügav arusaam eestlasest ja tema olemeusest ning see uhkus, mida kõik eestlased tundsid Paul Kerese ja tema saavutuste üle. See kõik on midagi enamat, kui paljas värviline paber koos vähese teksti, paari pildi ja väikeste numbrikestega nendel väikestel, kuid võimsatel paberitel oleme meie, eestlased. Samuti on lisatud rahatähtedele üksikuid detaile , mis on
sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu. SEELIK, SÄRK Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Muhulaste iseeneseks olemise uhkus on aga nii suur, et veel 1930ndatel toimus rahvariietes suur muutus. Küll suuresti tänu sellele, et Esimese maailmasõja ajal lasti Suures väinas põhja Vene sõjalaev Slava. Selle laeva pealt toodi ära kõik, mis teki küljest vähegi lahti andis, kaasa arvatud meremiinid. Meremiinides oleva miinikollase ehk lõhkeainega hakkasidki Muhu naised oma seelikuid värvima. Nii on sidrunkollane uskumatult töömahukas
Ebaõiglus tuleb lõpetada või ei ole tas rahu iseeneses; muidu rikutakse üldist paatost, mis satub individuaalse eesmärgiga vastuollu. Kreeka müüdi sfinks on sümboolne koletis, kes esitab tuntud mõistatusliku küsimuse: kes on see, kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel? Oidipus leiab lihtsa lahenduse, et see on inimene, ja lükkab sfinksi kaljult alla. Sümboli lahendus seisneb iseenesest ja iseeneseks olevas tähenduses, selles vaimus, nagu kuulus kreeka pealdis inimest üles kutsub: tunne iseennast! Teadvuse valgus on selgus, mis laseb oma konkreetset sisu heledalt läbi paista tema enese juurde kuuluvast kohasest kujust, mille varjavas maises olemises ta ainult iseened ilmsiks teeb. Friedrich Wilhelm Nietzsche (18441900) Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik (1872)
kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Niisiis, olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran. Aga ma ei mõista veel piisavalt, kes see mina on, kes minuna on juba paratamatult olemas; ja järgnevalt tuleb hoiduda, et ma [1643] juhuslikust hooletusest midagi muud iseeneseks ei peaks, ega eksiks niimoodi kõrvale sellestki tunnetusest, mida pürin kinnitama kõige kindlamaks ja evidentsemaks teadmiseks. Mistõttu keskendun praegu sellele, milleks ma varem uskusin ennast olevat, enne kui tulin praeguste mõtete peale. Sellest lähtudes jätan seejärel kõrvale kõik, mille eeltoodud põhjused kasvõi vähimalgi määral ebakindlaks teevad, nõnda et lõpuks jääks alles üksnes täpselt see, mis on kindel ja kõigutamatu. Kelleks ma ennast niisiis seni pidasin
annaabi.ee 
