kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks. Tooder: Piiskoplik vikaar, pikk kõhnapoolne, kergelt halliseguse kräsupeaga ja pruunide
palju ilma asjata vanglas ning kui koju tuli siis oli Virve oma sõbranna Inesega juba kaugele sõitnud. 7.)Raamat mulle meeldis . Selles oli põnevust. Mulle meeldis kõige rohkem Härra Wikmann kuna ta oli heasüdamlik ja tore . Ja polnudki midagi sellist mis ei oleks mulle meeldinud. Väga hea raamat. Tegelased. Härra Wikmann oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledad pöetud harjasjuus ja väiksed punakaspruunid vuntsid. Tal olid rahulolematud midagi nõudvad silmad . Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma kooli õpilastest ja tahtis neile head
Mihklile jääb keegi, kes teda armastaks. Poisid ei öelnud midagi, kuigi nad teadsid, et see pole tõsi- nad ei olnud Plebsi just eriti kiindunud. Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta. Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral. 3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
karvad kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks. Tooder: Piiskoplik vikaar, pikk kõhnapoolne, kergelt halliseguse kräsupeaga ja
kirja, kus seisab, et Virve pôgenes koos sôbrannaga üle mere. Umbes samal ajal saabub Juss sôjast koju. Point: räägib sellest, kuidas 10. klassi poistest arenevad mehed, kes lôpuks (paljud oma soovi vastaselt) rebitakse sôtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev, ja vastupidi. Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
annaabi.ee 
