Rooma traditsioonile põhinevast nimevaramust Juba vanaladina perioodiks kujunes välja, et vabal meessoost roomlasel oli vähemalt 2 nime: eesnimi (praenomen, nt Marcus) ja perekonnanimi (noomen, nt. Tullius), mõnel aga ka lisanimi, mis pärandati perekonnasiseselt (cognomen, nt Cicero). See erineb oluliselt teistest antiikrahvastest, kelle juures kujunes iga inimese lisanimi jälle uuesti patronüümikonist (isanimest) (vrd tänapäeva islandlasi või taanlasi). Kogu Euroopa tänapäevane isikunimetraditsioon järgib kahekomponendilise isikunimega antiikset Rooma traditsiooni. Rooma meeste eesnimevaramu oli klassikalisel ajal suhteliselt piiratud (meestel ainult 18 eesnime, naistel eesnimesid polnud, need tuletati isa perekonnanimest; kõige vanema tütre nimeks sai tavaliselt perekonnanime naissoost vorm. Nii oli Marcus Tullius Cicero tütar Tullia ja Caius Julius Caesari esimene
Nimede uurimisega tegeleb eraldi teadusharu onomastika, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Eestis hakati perekonnanimesi panema 19 saj alguses. Enne seda 13, 14saj olid nimedel lisanimed. Linnlastel kirjutati lisanimi ristinime taha nt. Jaan Kott, kuid talupoegadel jälle ristinime ette nt. Koti Jaan. Lisanimi võis kujuneda talunimest (Rabasaare Jaak), elukutsenimetusest (Nahkuri Mats), hüüdnimest (Venelase Jaak) või isanimest (Mardijaagu Hans). Lisanimi ei olnud inimesele ametlikult kinnistatud, vaid oli pigem nagu tema aadress. Nii võis mees nimega Hanso Jaani sulane Toomas olla mõnes hilisemas sissekandes juba Jürihanso Jaani sulane Toomas. Perekonnaseisudokumendid:Kirikuraamatud peaaegu kogu kirikuarhiiv kiriku majanduslikku olukorda kajastavad arveraamatud, kroonika- ja meetrikaraamatud, leerilaste ja armulaualiste nimekirjad, kihluste registrid ja personaalraamatud
1999. aastal said eesti lapsed kokku u 3200 erinevat nime. Aastatel 19902000 sündinutel (165 091 last, k.a muud rahvused) on registreeritud 19 158 erinevat nime (sh kaksiknimed). Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi algupoolel: Liivimaa kubermangus 18231826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa
annaabi.ee 
