põhilist. 1.Toponüümika - teadus kohanimedest 2.Antroponüümika - teadus isikunimedest Kohanimed jagunevad ka eri rühmadeks. Nii uurib toponüümika mäenimesid ja vetenimesid. Veenimed ehk hüdronüümid jagunevad veel omakorda neljaks : merenimed, jõenimed, soodenimed ja järvenimed. Oikonüümid ehk asulanimed jagunevad ka omakorda külanimedeks ning linnanimedeks. Antroponüümide hulka kuuluvad ka veel perekonna- ja hüüdnimed ning isanimed. On olemas ka varjunimed ehk pseudononüümid. Suurt tähelepanu pööratakse ka etnonüümidele ehk rahvanimedele, sest nende uurimine aitab mõista nende rahvuste ajalugu. Onomastika uurib veel zoonüüme ehk loomanimesid. Nimesid pannakse tavaliselt koduloomadele. Peale nende aga ka teistele olenditele. Ühe onomastika haru moodustavad ka kosmonüümid ehk kosmosenimed. Peaaegu täiesti uurimata on siiani teonüümid ehk jumalusnimed.
Struktuuri järgi: lihtnimed ja liitnimed, tuletised. Kõige tavalisem liigitada nimeobjekti enda järgi, e millele me nimed oleme andnud. Nimeobjekt=denotaat=tähend=nimetusalis. Elusolendite nimed ja elutute asjade nimed. Suur osa termineid pärineb kreekakeelest. Elusolendite nimed. Isikunimed e antroponüümid, tuleneb kreekakeelest. Neid saab jagada rühmadeks: individuaalnimed, mis pannakse ühele inimesele. Rühmanimed e perekonnanimed. Patronüümid e isanimed. Loomanimed e zoonüümid. Põhiliselt koduloomadele. Mütonüümid e mütoloogilised nimed. Sellel on alaliike: jumalusnimed e teonüümid, vaimunimed e demononüümid ja kangelaste nimed. Elusolendite alt väljas on rahvanimetused e etnonüümid. Neid saab analüüsida ka nii, et nad pole üksikobjektid, samas rahva kategoorias oleksid nad liigis üks element. 20. Sajandi algul kirjutati rahvanimed suure tähega. Etnonüümid on mitmel eritasandil:
(ühismaad jagati lappideks, loodusnimed on jäänud iseseisvaks, pole seotud talunimedega). Kohanimekooslus on konkreetsel territooriumil elava inimhulga tarvitatavad kohanimed, mis moodustava sel alal terviku. Eestis on see ühe asula piires kasutatavate nimede kogum. Eestis on eristatud 2 rühma: dominantnimed (= koha staatus paistab millegi erilise poolest silma) – nende järgi moodustame teisi nimesid, nt mõisanimed. Annelinn sai nime Anne karjamõisa järgi. orientiirnimed (= nimed, mille järgi liigeldakse maastikul, aga ei pea olema dominantnimed). Orientiirnimed võivad linnas olla nt kaubamajad, külas nt kõrtsid või sillad, merel nt neemed, tuletornid. Tänapäevased orientiirnimed märgivad sageli isegi liiklussõlmi kiirteedel, samas sildu eriti enam pole. h) Nimepesad (Kellamägi, Kellamäe jõgi, põld, Kellamäealune jne) - üks nimi on aluseks ka teistele nimedele
eesnime. Maria, Sofia, Emilia, Aino, Olivia nii soomlaste kui ka soomerootslaste nimed Juhani, Matias, Mikael, Olavi samuti. Sõdurinimed lähevad tagasi keskaega. Olid ilusad ühesilbilised nimed Wiik, Swan, Birk. Kui vanim poeg läks pikakas ajaks sõtta, anti neile sõdurinimed. Enamik soome nimedest on kahesilbilised. Suomalaisuuden Liitto soovitas esiisade nimesid. Samuti soovitasid võõrkeelest omakeelde tõlkimist. 19. soomlaste perekonnanimed On isanimed ja perekonnanimed. Perekonnanimed moodustati alguses isanimedest. Kasutati erinevaid sufikseid, et isanimedest perekonnanimesid moodustada. Teine variant oli son. Võeti sugukonna pealiku nimi ja pandi son lõppu. De võis tähendada kohanime, kust pärit oldi. 13. sajandist on korralikud kirikuraamatud ja sealt saab juba lugeda soome perekonnanimedest. Ametinimed tulid 15.-16. sajandil kasutusele (kõige rohkem sepanimi)
eesnime. Maria, Sofia, Emilia, Aino, Olivia nii soomlaste kui ka soomerootslaste nimed Juhani, Matias, Mikael, Olavi samuti. Sõdurinimed lähevad tagasi keskaega. Olid ilusad ühesilbilised nimed Wiik, Swan, Birk. Kui vanim poeg läks pikakas ajaks sõtta, anti neile sõdurinimed. Enamik soome nimedest on kahesilbilised. Suomalaisuuden Liitto soovitas esiisade nimesid. Samuti soovitasid võõrkeelest omakeelde tõlkimist. 19. soomlaste perekonnanimed On isanimed ja perekonnanimed. Perekonnanimed moodustati alguses isanimedest. Kasutati erinevaid sufikseid, et isanimedest perekonnanimesid moodustada. Teine variant oli son. Võeti sugukonna pealiku nimi ja pandi son lõppu. De võis tähendada kohanime, kust pärit oldi. 13. sajandist on korralikud kirikuraamatud ja sealt saab juba lugeda soome perekonnanimedest. Ametinimed tulid 15.-16. sajandil kasutusele (kõige rohkem sepanimi)
annaabi.ee 
