olema. Pärast lugemist vahetati õpetaja juures sõrmused, mis siis laulatusel jälle tagasi vahetati. Õpetajale viidi ka meelehead - tavaliselt oli pruut talle sukad kudunud ja sinna sisse oli raha pandud. Kihlapäeval kuulutati noorpaar kirikus maha. Kihlusele sõitis peigmees isamehega ja pruut mõne vanema sugulase, nn kaasnaisega, tagasiteel aga toimus asi vastupidi. Sõidu ajal pidi neiu oma näo katma, et kurjad jõud ligi ei pääseks. Kirikust koju jõudes kinkis pruut isamehele kindad ja pidutseti õhtuni. Õhtul hilja andis peigmees oma tulevasele ämmale kingitusi ja läks siis koju. Harva tuli ette, et ta jäi aga pruudi juurde ööseks ja läks koju alles hommikul. Viimaseks ürituseks enne pulmi olid suured viinad, mida peeti laupäeva õhtul nooriku kodus. Kokku oli kutsutud noorpaari sugulased-lähedased ja nood pidid pruudile veimevaka täitmiseks kingitusi kaasa tooma. Pidu algas videvikus ja pidutseti kaks ööd ja üks päev. Pruut
oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga. 2.1.2 Kaasanaine Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend
oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga. 2.1.2. Kaasanaine Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3. Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend
annaabi.ee 
