Lydia Koidula L. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Isamaluule kirjutamisele ajendas teda eesti rahvuse võitlus oma õiguste ja kultuuri eest. Kuidas väljendub Koidula luules armastus oma kodumaa vastu? Ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga nii kurbuses kui rõõmus. Ta tunneb isamaa valu. Su valu südames mul keeb, Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, (,,Mu isamaa on minu arm")
Juhan Liiv kannatas nagu kannatas ka tolleaegne Eesti ning oma isamaaluuletustes ongi Liiv andnud edasi seda valu, vaesust, hädasid ning probleeme, mis 19. sajandi lõpp Eestile kaasa tõi: Kui tume veel kauaks ka sinu maa Ja raske su koorem kanda, Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka Sa soovide siniranda. Juhan Liivi isamaluule on karm ja realistlik. Kodumaa saatus ühineb luuletaja enda saatusega. Ta annab isamaaluulega edasi enda valu ning läbielamisi. F. Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need ise kannatanud. Seda kõike kirjeldavad luuleread: See valu, mis sinul, on püha, On minule püha ka: Ma pärinud seda su käest,
· 1997 Pihlakamarja rist (viimane uudiskogu) o 2002 Valguse riie ei vanu Võib julgelt öelda, et kriitika tervitas teda kõige otsesemalt või ühemõttelisemalt. Ühelt poolt on see arusaadav, teiselt poolt aga nagu oleks mingi konks. Arusaadav selles mõttes, et ta toetub uusromantilisele põhjale, on natuke rahvakeelsem aga esialgu range vormiga autor. Selle juures on lugejal kohe aru saada, et tegemist on tugevalt isamaalise autoriga. Sege, et isamaluule lõi retseptsioonile sooda pinnase. Konks aga selles, et Lepik hakkab uuema rahvalaulu võtteid varakult kasutama (lorilaulu). Mõnel juhul ka otseselt irriteeriv lorilaul joomalaul. Rõhutatud madalaus või veidi solgine lehk on sellel juures, see võiks olla midagi, mis viisaka ja konservatiivse lugeja maitset proovile paneb. Võib öelda, et see stiil seeditakse kuidagi ära ja selle nähakse ka enesepromoodilist alget. Visnapuu on Lepikule oluline taustaautor
annaabi.ee 
