vaatamata suurele õppimisele kuskile jõudnud. Ta oli ise samuti kaotanud kire teaduste vastu. ,,Mis väärtuslik su vaimule näis varem, ei harjudes see enam armas näi. Kui maitsed head, sa tead, et kõik parem, ah, ikka ainult viirastuseks jäi. Suur tunnegi, mis rinnas võimsalt leegib, kesk argipäeva peagi halliks pleegib.", ,,Siin, keset veidraid rattaid, hoobi, rulle, kõik vastu õhkub vaenu, irvitust. Ma lootsin, et nad võtmeks saavad mulle, kuid kõver keel ei avanud ühtki ust." Faust leiab mürgipudeli ning otsustab teha enesetapu, sest usub, et see on lahendus tema probleemidele ning, et see teeb ta hinge puhtaks. ,,Kõik inimeste maine vaev ja püüd on leidnud krooni selles unenestes. Peen surmarohi, vaevu maha pestes pead oma loojat hävitama nüüd!", ,,...et uus ja puhtam rõõm mu hinges keeks. Mis ülev elu, õndsus taevaline!" 1.2
keha, mis ainult ühele jalale toetus, pingil, millel ka üks jalg puudus, kohe kõikuma. Tahtmatult püüdis ta mannekeenist kinni haarata, kaotas tasakaalu ja prantsatas maha, kohkudes tuhande kellukese kõlinast. Mannekeen oli käetõukest korra enda ümber ringi kecrutanud ja siis majesteetlikult kahe tulba vahel kõlkuma jäänud. «Neetud!» karjus ta kukkudes ja jäi ninali lamama otsekui surnud. Ta kuulis ähvardavat kellade helinat oma pea kohal, hulguste saatanlikku irvitust ja Trouillefou häält, kes ütles: «Tõstke see kohmard üles ja tõmmake ta jalamaid võlla.» Ta tõusis püsti. Juba oli mannekeen kõrvaldatud, et Gringoire'ile ruumi teha. Hulgused sundisid teda pingile ronima. Clopin ise astus juurde, pani talle köie kaela ja patsutas õlale: 87 «Hüvasti, sõber! Nüüd sa enam ei pääse, olgu sul sees kas või paavsti enese soolikad.» Sõna «armu» suri Gringoire'i huultel. Ta vaatas ringi. Polnud mingisugust lootust: kõik irvitasid.
kui muld," lisas ta juurde. Midagi oli härra Maurusel ja ka teistel siiski silmapaari vahele jäänud: Kaiel olid nimelt pikad ja paksud kollakad juuksed ning helevalged hambad, mis võisid palju rohkem naerda kui siin meesterikkas paigas sünnis. Neid juukseid ja hambaid märkas vististi esimesena Kaukasus, kui ta oli löönud asutise esimese ja viimase vürsti. Ja nõnda tabati ta ühel õhtul Kaiega nii lähedas vahekorras, et järgmisel päeval oli kogu asutis inetut irvitust täis. Härra Maurusegi silmad nägid seda irvitust, nii et ta pidi algama juurdlust. Aga paljuke oli seal juurelda, kui Kaukasus jäi tõsiseks ja tummaks, kuna Kai aina naeratas, nagu säraks ta õnnest, et ükskord on ometi ka tema tund tulnud, ükskord pannakse ometi ka teda tähele. Aga mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu? Ei midagi muud, kui pidi ta päeva pealt ära saatma, makstes talle kahe nädala palga ette.
annaabi.ee 
