Ta lõi mind veel kaks korda. Need olid väga vihased ning tugevad löögid jalgadesse. Nii tugevad, et ma kukkusin selili vastu asfaltit. Mul käis elu silme eest läbi, mõtlesin, et ta tapab mu. Selle mehe nägu oli aga nii rahulolev, tundus nagu mulle haiget tegemine pakuks talle naudingut. Ta lõi mind veel mitu korda alakehasse, kuulda oli kondi purunemise häält. Ta naeris veel kaua, samal ajal tulles mulle lähemale ja lähemale. Ta kükitas mu kõrvale maha ja asus oma haiglase irvitusega mu juukseid ja nägu paitama. See oli tohutult õõvastav. Ma nutsin ning ei saanud ennast liigutada. Rõvedalt naeratades eemaldus ta minust ning kõndis eemale. Ta lahkus, kuid mina jäin sinna samasse pikali. Mul oli jäiselt külm ja ma ei tundnud enam oma kehaosi. See valu, mida ma tundsin oli kirjeldamatu. Järgnevat ma enam ei mäleta. Sellel hetkel olin kaotanud teadvuse. Kui silmad lahti tegin, nägin enda ümber igal pool valget seina ning ülemäära palju valgust. Mõtlesin, et
Eeval tuli taluda teiste halvakspanu. Näiteks kui nad üheskoos kirikusse läksid. ,,Meie läksime kolmekesi ette ja võtsime kantsli all Bockide pinkides istet. Ja siis tõusis Lustivere mõisaproua Marie Samson von Himmelstiern äkitselt püsti ta istus sealsamas aadlipingis, rida meist tagapool ja nägu oli tal jäik nagu vihasel kivikujul. Ta tõmbas oma Reinholdi enesega kaasa. Nad marssisid, proua ees ja härra ta kannul, kirikust välja. Ja ma vaatasun irvitusega ja lämbusmistundega läbisegi, kuidas kõigepealt tõusid prouad Pajusi proua Vietinghoff ja Pärsti proua von Below ja tont neid ja nende nimesid teab, ja nende järel veidi vähema või pikema viivitamisega nende mehed ja kuidas meie ümbrus läks Samsonite kannul mõne minutiga lagedaks." Kõige sellepärast tundis Eeva ennast veidi halvasti, aga Jakob ei teinud sellest väga välja, vaid naeris kogu selle tsirkuse peale. Samuti ei teinud Timo sellest suurt välja, vaid
„Jah – olen küll Damon.“ „Ma märkasin, et sul on siin raamat – mõni romaan? Millest see räägib?“ „See on sarimõrvarist.“ vastas ta irvitusega pilku tõstes. „No loodame, et ta ei jahi õpetajaid,“ vastasin ma (ja mõtlesin seda tõsiselt). Selline põgus vestlus on omamoodi sissejuhatus enne tähelepanu taaskeskendamist ülesandele. Mina pidasin parimaks
annaabi.ee 
