SÕNA NAER, sest tegemist on pealtnäha lihtsa ja igapäevase sõnaga, aga seda lähemalt uurima hakates selgus, et on päris keeruline ja abstraktne, mis andis võimaluse ennast proovile panna. NAER on naermise, õnnelikkuse ja rõõmu sümbol. Kui keegi naerab, on tal järelikult hea tuju, keegi/miski on teda naerma pannud millegi naljakaga. 1. Paradigmaatilised leksikaalsed suhted Sünonüümid: mügin, pugin, kihin, kõgin, itsitus, irvitus, lagin, lõkerdus, naerupahvak, naerupuhang, naerupahvatus, naerupurse. Sõna NAER skalaarne vastandus ehk antonüüm, täpsemalt võrdne antonüüm, on NUTT. Sõnad on ühel tasemel ja võrreldavad nagu hea vs halb. Hüponüümiline suhe: NAER on sõnade IRVITUS, NAERATUS hüperonüüm, sest see on nii-öelda liiginimetus. NAER on kõige laiem mõiste, mille tähendus saab kitseneda, täpsustuda. IRVITUS ja NAERATUS on omavahel taksonoomilises suhtes
üksteise vastu olema. Samamoodi on siis, kui inimene istub ning tal on jalad ristatud nii, et põlv on sinu suunas. Näoilmed reedavad meie keha juures kõige rohkem meid. Pea alati on aru saada kas inimene on kurb, rõõmus, millegist huvitunud või hirmunud. Üks kütkestavamaid väljendusvahendeid on naeratus. Naeratus võib muuta meeleolu ja suhtumist, sellel on isegi võime parandada meie enesetunnet ja suhtumist. Naeratused jagunevad Irvitus, ilkuv naeratus, sarkastiline naeratus, kurjakuulutav naeratus, libe naeratus, soe naeratus, lai naeratus, särav naeratus ja lihtsalt naer. Silmad. Silmad on kõige jõulisemad ja kõige paljastavamad kehakeele vahendid, neist võib alati tõde leida, olenemata, mis sõnu lausutakse. Juba pupillid reedavad meid, kui läheneb meile inimene kellest me huvitatud oleme. Pupillid suurenevad automaatselt ning seda on pea võimatu tagasi hoida, kui mitte võimatu
härra au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi . . . » 79 «Nad naersid?» «Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi . . . » «Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku. «Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!» Värisevad pahategijad viidi ära. Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik sõnasõnalt tõsi?» «Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües. «Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema. «Mis lugu see oli?» küsis üks uudishimuline võõras. «Lugu, millel lõpp veel tulemas on,» vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. «Talupojad on mind teotanud. Nad on minu orja peksnud -- see on teotus! -- Ja jumala eest, mina seda ei kingi.» «Mis jutt see on
tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad. ,,Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?" küsis keegi teiselt üle laua. ,,Kapsaid, ikka kapsaid," vastas teine. ,,Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis," arvas esimene. ,,See suur istub väikese kõrval," ütles keegi kolmas. Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus. Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible ,,kapsad" kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga,
annaabi.ee 
