6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism. Keel (langue) ja kõne (parole) – Saussure’i liigitus. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole). Invariant on objekti omadus, näiteks suuruse väärtus, avaldise vorm jne, mis jääb vaadeldava(te) teisendus(t)e korral muutumatuks. Invariantsele struktuurile vastandatakse nn süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse). Variant ehk teisend on keeleteaduses keeleüksuse esinemiskuju. Homomorfism on kujutus ühest algebralisest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad tehted ja/või seosed. [1] Isomorfism (kreeka: ἴσος isos – ühesugune, ja μορφή morphe – vorm) moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste (sh ka filosoofilise kategooria), mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel [1] [2].
teisenduste korral muutumatuks (nt kui hobusel pole ühte jalga, siis on ikka hobune) Keel (langue) ja kõne (parole) – Saussure’i liigitus. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole). Invariant on objekti omadus, näiteks suuruse väärtus, avaldise vorm jne, mis jääb vaadeldava(te) teisendus(t)e korral muutumatuks. Invariantsele struktuurile vastandatakse nn süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse). Variant ehk teisend on keeleteaduses keeleüksuse esinemiskuju. Homomorfism on kujutus ühest algebralisest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad tehted ja/või seosed. [1] Isomorfism (kreeka: ἴσος isos – ühesugune, ja μορφή morphe – vorm) moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste (sh ka filosoofilise kategooria), mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel [1] [2]. 7
astme kasvuga organiseeritud struktuuride hierarhia. SEMIOOTILISE SÜSTEEMI DÜNAAMILINE MUDEL 1978 Süsteemne -- süsteemiväline. Strukturaalkirjelduse aluseks on kirjeldatava objekti niisuguste elementide ja seoste eraldamine, mis osutuvad invariantseiks objekti kõigi homomorfsete transformatsioonide puhul. Invariantsele struktuurile vastandatakse nn. süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus elimineeritakse (kõrvaldatakse). Ühetähenduslik -- ambivalentne. Binaarsussuhe on iga struktuuri olulisemaid korrastuspõhimõtteid. Binaarse opositsiooni struktuursete vööndite vahel aga eksisteerib sageli teatav (ja küllalt avar) struktuurineutraalsuse ala. Siia kogunevate struktuurielementide seosed ümbritseva konstruktiivse kontekstiga pole mitte ühetähenduslikud, vaid ambivalentsed. Tuum -- perifeeria
annaabi.ee 
