Märt Laarmani raamatugraafikas ning raamatukujunduses kajastub tema sügav haritus ja kirjandushuvi. Bibliofiilsed haruldused, puulõikes plokkraamatud - Marie Underi «Käik tuultesse», Johann Philipp von Rothi (G.A. Oldekopi) «Talvõlaul» (1938), Märt Laarmani enda luuletused «Külmad rubaiid» (1939). Praegu on Märt Laarman imetletud klassik, kelle loomingusse peaks aga suhtuma asjaliku objektiivsusega, et mitte sattuda nende kilda, kelle üle on ta ironiseerinud: "Kunsti tuleb käsitleda kuldköiteliselt, kriitpaberlikult, lüüriliselt, pateetiliselt või nõnda uduselt, et kirjutajal endalgi paistab "vaim pääl"". Ja unustada ei tohiks sedagi, et Märt Laarman on hoiatanud: "Kunstniku tunnustamine ja kõrgele tõstmine on olnud alati kindlam abinõu tema loomingu kahjutuks tegemiseks". Loomingu näited : Graafika Lamav mees (Linoollõige, 1919; esimene linoollõige) Autoportree (Linoollõige, 1921) Värav (Puulõige, 1922; esimene puulõige)
kirjandit ja mis oli tundunud talle ,,niiiii" igav. Jaak märkas, et tema kirjandil on palju ühist Virve omaga. Jaak tahtis lugeda oma kirjandit ,,Vaimu kultuuri ühingus", et Virve kuuleks tema arutlusi ning, et need oleksid Virvele vastuvõetavad. Kuid ,,Vaimu kultuuri ühingusse" peaks Kõtsberg teda soovitama. Nõnda, et ta satuks sinna ilma igasuguse omapoolse pürgimiseta, sest muidu oleks Virve Johansoni üle ironiseerinud. Mõne päeva pärast, kui nende tööd kätte jagati saigi Jaak teada, et Kõtsberg oli rääkinud Roobiga (,,Vaimu kultuuri ühingu" kuraatoriga), et Jaak saaks oma kirjandit seal lugeda. Ainuke probleem seisnes veel selles, et kuidas Virvet sinna meelitada. Jaak rääkist ,,juhuslikult" sellest, et ta pääses esinema ja ootab ka Virvet sinna. Kui aeg jõudis kätte tuligi Virve Jaagu kirjandit kuulama. Wikmani poistel ei lubatud käia kõrtsides, restoranides ja turgudel
Jätkates pikaleveninud vahemärkust demokraatia ebatõhususest, võiks enam-vähem sama- moodi läheneda ka turumajanduse ja käsumajanduse probleemidele. Põhimõtteliselt võiks käsu- majandus olla paljudel juhtudel ja paljudes valdkondades turumajandusest hulga efektiivsem. Häda on aga nimelt selles, et pole mitte mingit garantiid käsumajanduse käskude õigsuse kohta. Vene majandusteadlased on ironiseerinud, et ükski demokraatlik riik poleks Araali mere hävitamisega hakkama saanud. Aga NSV Liidu käsumajandus sai. Seetõttu on parem loota siiski turumajandusele ja iseregulatsioonile. Majanduspoliitika kandjate suhetest ja demokraatiast rääkides peaks käsitlema ka sellist nähtust nagu eliit (ühiskonna väljavalitud, privilegeeritud osa). Juba sotsiaaldarvinism õpetas, et inimühiskond on nagu looduslik keskkond ja seal toimub looduslik valik – tugevamad jäävad
annaabi.ee 
