Veesooned toimivad tegelikult energiakogujatena, mis saadavad välja kahjulikke kiirgusi. Nad mõjuvad kahjulikult rakkude paljunemisele ning inimese tervisele. Veesooni võib ette kujutada nähtamatute seintena, mille kahjulikku mõju on meditsiiniliselt põhjalikult ja pikka aega uuritud. Looduses võib täheldada veesoonte läheduses kasvavatel puudel sageli haigusi ja väärkasvu. Ioniseeriv ja radioaktiivne kiirgus Looduses kohtab ka radioaktiivset ja ioniseeruvat kiirgust. Seda tekitavad radioaktiivsed ained nagu uraan, plutoonium, toorium. Radioaktiivne kiirgus võib olla tehniline või looduslik. Tehnilist kiirgust põhjustavad ehitusmaterjalid nagu tuhaplokid, röntgenseaded, tuumajaamad, radioaktiivseid elemente sisaldavad seadmed ja aparaadid, aatomikatsetused jm. Radioaktiivsete kiirguste vastu on elanikel praktiliselt võimatu end kaitsta. Radoon tungib läbi igasugustest hoonete pragudest ja on hoonetes ca 10 korda suurem, kui väljas
vastaktoime nõrgenemine) · Palavik tõstab kiirust 20-30%, suureneb biomolekulide ja energia kulu organismis. 4. Reaktsioonikiiruse sõltuvus pH-st. · Kellusekujuline sõltuvus, kus ensüümide pH optimum on 6-8 -> E-reaktsioonide maksimaalne kiirus on kitsas pH vahemikus · ensüümi optimum sõltub ensüümi töökeskkonnast organismis. Ensüümi aktiivtsentris domeneerivad aminohappejäägid, mis omavad töökeskkonna pH vahemikus ioniseeruvat funktsionaalset rühma. · Pepsiini 1,2-2,4 happeline fosfaas 4,5-5 argimaas 9,5-9,9 Ensüümi aktiivsuse regulatsioon 1. Ensüümi aktivatsioon Aktivaatoriks on ensüümreaktsiooni kiirust oluliselt tõstvad faktorid: · metalli-ioonid (Na ja K NA /K pumba puhul; Ca lipaasi, Cl amülaasi puhul). Aktiveeriv toime võib avalduda allosteeriliselt, koensüümi ja ensüümi valkosa sidujatena, substraadi ja ensüümi seostajatena.
peegeldumata. Ionosfääri järgmist, kõrgemal asetsevat ioniseeritud kihti nimetatakse E kihiks. E kiht asub keskmiselt 110 - 120 km kõrgusel. Ioniseerumistihedus tõuseb maksimaalseks keskpäeval kui päikese kiirgus on maksimaalne ja langeb öösel võrdlemisi hõredaks, kuid ei haju täielikult. D kihist hõredamas õhukeskkonnas asuvale E kihile on päikese ioniseeriv mõju tunduvalt tugevam, tänu millele hakkavad peegelduma ka lühilained. Ionosfääri kõrgeimat ja kõige tugevamini ioniseeruvat kihti nimetatakse F kihiks. F kiht asub öösiti keskmiselt 270 - 280 km kõrgusel. Päevasel ajal aga jaguneb F kiht päikesekiirguse mõjul kaheks - F1 ja F2 kihiks, millede keskmised kõrgused on ligikaudu 225 km ja 320 km. Sellises kõrguses on õhk juba eriti hõre, mistõttu ka päikesekiirguse ioniseeriv mõju väga tugev. F, F1 ja F2 kihtide kriitilised sagedused on ionosfääri kihtidest kõige kõrgemad.
- Hüpotermiat. Jahutamine alandab ensüümreaktsioonide kiirust. Vähendab aine- ja energiakulu ning pikeneb rakkude eluvõime ekstreemtingimustes. Ühekordne külmumine ja aeglane ülessulamine ei kahjusta ensüüme.' Inimkeha ensüümide pH optimum on vahemikus 6..8 ensüümide kiirus maksimaalne. Konkreetse ensüümi pH optimum sõltub ensüümi töökeskkonnast organismis. - ensüümi aktiivtsentris domineerivad aminohappejäägid, mis omavad töökeskkonna pH vahemikus ioniseeruvat funksionaalset rühma. - Ekstreemsetel pH väärtustel ensüümvalk denatureerub. 17. I järku ensümaatilise reaktsiooni kineetika, Michaelise konstant. Reaktsioonikiiruse sõltuvust ensüümi & substraadi konsentratsioonist, keskkonna temperatuurist ja pHst uurib ensüümreaktsioonide kineetika. Ensüümi toimemehhanismi kindlaks tegemine ja organismis toimuva ensüümreaktsiooni kiiruse regulatsiooni säilitamine.
annaabi.ee 
