maht. Kujutades graafiliselt lahuse pH sõltuvust lisatava standartlahuse mahust saame nn. tiitrimiskõvera. Tiitrides tugevat hapet nõrga alusega või nõrka hapet tugeva alusega saame tiitrimiskõverail lameda piirkonna, kus pH muutub suhteliselt vähe. Vastavaid lahuseid nimetatakse puhverlahuseiks. Puhverdamisvõime, mis põhineb happe-aluse tasakaalu nihkumisele vastavalt Le Chatelieri printsiibile, on maksimaalne kui lahuses sisaldub võrdseis koguseis ioniseerumata ja ioniseerunud alust (või vastavalt hapet). Näit. atsetaatpuhvris, mis on tugeva aluse (NaOH) ja nõrga happe (äädikhape) sool: HOAc(aq) + H2O(l) H3O+(aq) + OAc-(aq) Ka = [H3O+][OAc–]/[HOAc] pH = pKa + lg [sool]/[hape], kus [sool] = [OAc-]. Puhvrina toimib siin nõrk vähedissotsieerunud hape: lisades näit. hapet suureneb selle happe ioniseerumata vormi osa kuna prooton seostub soola aniooniga, lisades alust
dissotsiatsiooniks. Elektrolüütiline dissotsiatsioon on lahustunud aine ja polaarse lahusti vastastiktoime tulemus. Dissotsiatsioonimäär - Elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustav dissotsiatsiooniaste ehk ioonideks lagunenud molekulide arvu suhe lahuses olevate molekulide üldarvusse. Dissotsiatsioonikonstant (tähis Kd või K) on suurus, mis näitab elektrolüüdi tugevust. Nõrgad elektrolüüdid dissotsieeruvad pöörduvalt ning nende lahustes on ioonid tasakaalus ioniseerumata molekulidega. Kuna lahuses on ioone vähe, siis on ka nende lahuste elektrijuhtivus väiksem. Dissotsiatsiooniaste sõltub lahuse kontsentratsioonist ja temperatuurist. Dissotsiatsioonikonstant sõltub elektrolüüdi iseloomust, temperatuurist. 71. Hüdrolüüs Hüdrolüüsiks nimetatakse keemilist reaktsiooni, mille käigus lõhustuvad molekuli keemilised sidemed veega reageerides. Üldjuhul on hüdrolüüsi näol tegemist aine lagunemisega. 72. Millist tüüpi soolad hüdrolüüsuvad
Vatsas hüdrolüüsub toksiin mikroobsete proteaaside toimel kiiresti, juba 15 minutiga laguneb 50% ohratoksiinist, soodsa (ainurakseterohke) vatsamikrofloora korral lammutub ohratoksiin 100%. Tekivad fenüülalaniin ja OT-A- (vähetoksiline, aga mingil määral genotoksiline), võimalik on ka OT-A- estrifitseerumine vatsas okratoksiin C-ks (toksilisus sarnane algupärasele mükotoksiinile). Väike kogus toksiini võib imeduda eesmagudest passiivselt ioniseerumata vormina, see toimub kiiremini tärklist sisaldavate 4 konsentreeritud söötade söötmisel, kuna toksiin imendub happelises, mitte neutraalses keskkonnas. Samal põhjusel eritub toksiin lehma organismist uriiniga kiiresti veise uriini pH on kõrge ning neerutorukestes erilist toksiini reabsorbtsiooni ei toimu. Verest on ohratoksiini ja selle laguprodukte
kasutada CO2. Teeb esimesena kindlaks kemolitoautotroofse toitumistüübi bakteritel. Nitrifitseerijad jagunevad 2ks: 1) Oksüdeerivad NH3 NO2- (substraat on ammoniaak, mitte ammooniumioon) kuuluvad põhiliselt beetaproteobakterite hulka 2) Oksüdeerivad NO2- NO3- Nitrifitseerijate kasv on aeglane, generatsiooniajad pikad. Kemolitoautotroofidest on kõige kiirema kasvuga visinikubakterid. Nitrifitseerijad eelistavad aluselist kk-da. Aluselises kk-s on ammoniaak ioniseerumata kujul, ja just sellisena on ta kasutatav nitrifikatsioonil. Aluselises kk-s on ka CO2 lahustuvus hea. Puhaskultuuris on ammoniaagi oksüdeerijate kasv vaevaline seetõttu et moodustuv nitrit on toksiline. Looduses kasutavad moodustunud nitriti ära teised koosluse mikroobid. Enamus nitrifitseerijaid on obligaatsed kemolitoautotroofid. Nitrifikatsioon on kaheetapiline: 1) Ammoniaagi oksüdatsioon nitritiks ammoniaak transporditakse rakku vastava permeaasiga.
kvaternaarseid ammooniumühendid on bensalkooniumkloriid (Zephiran) ja tsetüülpüridiinkloriid (Cepacol). Nad on värvita, lõhnata, maitseta, stabiilsed, mittetoksilised praktikas kasutatavas kontsentratsioonis. Tsetüülpüridiinkloriidi fenoolikoefitsent on 228 Salmonella typhi vastu ja 337 S. aureus'e vastu. Orgaanilised happed Lisatakse happelistele toiduainetele: mahlad, juustud, leib. Toimivad efektiivselt just happelises keskkonnas siis läbivad ioniseerumata kujul difusiooniga edukalt rakumembraani. Madal pH takistab juba iseenesest enamiku bakterite kasvu. Seega lisatakse sorbiinhapet, bensoehapet ja propioonhapet just selleks, et pidurdada hallituse kasvu. K- sorbaati E202 lisatakse näiteks moosisuhkrule. Bensoehappe derivaate lisatakse ka sampoonidele ja kreemidele, et need hallitama ei läheks. Orgaanilised happed happed ei mõju mitte pH alandamise kaudu, vaid toimivad läbi metabolismi, takistavad energeetilist ainevahetust
annaabi.ee 
