Kujundid võivad olla loomad, lilled, mööblikaubanduses. geomeetrilised. Luksuslik. Tehakse ka pulmakleite, kostüüme, pükse,veste. Üks keerulisemalt kootud kangas, Kasutatakse mis tänapäeval kasutusel. mööbliriidena, pidulike Iseloomulik oma kumerate, pluuside, jakkide, Žakaar intrigeerivate mustrite poolest, mis pükste, pluuside, /Jacquard/ kanga sisse kootud, sageli ka kleitide valmistamiseks. erinevates värvitoonides. Neid Väga eksklussiivsete kangaid kasutatakse säästlikult sest riiete valmistamiseks, nende tegemine on aega nõudev ja mida tavaliselt hoitakse neid hinna poolest kallid. Neid on hästi ning
võiks siinkohal nimetada majandussuhted (mitte enam kui inspiratsioon vaid kui mehhanism, mis suunab teatri tegutsemist). Kuigi Tiit Ojasoo ütleb 2004. aastal ajakirjas teater.muusika.kino ilmunud intervjuus, et raha ja kunsti vastuolu on siiski pigem kaduva tendentsiga. Isiklikust seisukohast teatrikülastajana tundub mulle, et see suhe on siiski veel küllalt püsiv. Eriti irooniline on see, et ehedaimaks näiteks on teater NO99, mis korraldab iga paari aasta järel massidele suunatud intrigeerivate pealkirjadega poliitikateemalisi teoseid, kuid samas püüab oma lavastustega põgeneda klišeede eest, isegi enamik tekste töötab ju teater ise välja. On oluline märkida, et NO99 sünniga anti lubadus teha sotsiaalprobleeme käsitlevat teatrit ning tegelikult on nad saanud sellega hästi hakkama. Ilmselt saadab T. Ojasoo ja E.-L. Semperi suuri lavastusi edu ka seetõttu, et poliitika on tänases Eestis elavatele inimestele väga oluline teema. Kuid isiklikult arvan, et selle aasta
Järgides oma põhistruktuurilt klassikalisi norme ja mõjudes seetõttu vanamoelisena, mitte meie aega kuuluvatena, on Agatha Christie viimased teosed siiski kaasaegsusele viitavad mõningate välistunnuste poolest, nagu näiteks kriminaalromaanid "Kariibide mõistatus" (A Caribbean Mystery, 1964) ja "Servast servani mõranenud peegel" (A mirror crack`d from side to side, 1966). Aga igal juhul tunduvad ta teosed ebareaalsete, lugeja intellekti intrigeerivate mõistatustena, milles kuriteol on vaid probleemi püstitamiseks vajaliku lähtekoha funktsioon autor ei lasku kunagi naturalismi, kuuriteo jubedad üksikasjad saavad lugejale teatavaks vaid sedavõrd, kuivõrd see on vajalik süüdlase paljastamiseks. Agatha Christie lõi rea meeldejäävaid tegelaskujusid, nagu belglasest detektiiv Hercule Poirot ja vanapiiga miss Marple, kes lahendavad keerulisi kriminaalasju. Kirjanik suutis konstrueerida üllatuslikke lõpplahendusi, mis on
paratamatult vastuolus olema. Paraku on lihtsalt juhtunud nii, et mõni meil käibiv eestluse versioon seda on, ja oleks väga kurb, kui kogu rahvuslust hakatakski just nende versioonidega samastama. Et eestlus edaspidigi millegi järgimisväärsena paistaks, tuleb see aga lahus hoida muulaste vaenajaist, elitistidest, sõnavabaduse piirajaist, agraarromantikuist ja sõjaväelisest jõhkrusest. Samuti oleks kurb, kui eestlus hakkaks seostuma pideva vingumise või vihaselt sajatavate ja intrigeerivate vanameestega. Ma usun, et ükski neist nähtustest ei aita rahvuse püsimisele kaasa. Kui aga siiski selgub, et just need nähtused ongi eestluse püsimise vajalikuks tingimuseks, siis sellisest eestlusest tahaks küll kaugele hoida.